E sinna jäetud kingad olid hallist rohekaks muutunud. Miks- sest keegi oli need jalga pannud ja omad sinna jätnud (arvasid nemad). E proovib kingi jalga, ütleb, et suured natu, kuid leiavad, et sokkidega oleks parajad. E jääb magama kuid näeb halba und kukkumisest. V hoolitseb tema eest , et tal hea oleks. Leiavad maast lucky kõvakübara (kõigil tegelastel siin loos on need peas). V võtab selle endale, sest enda oma oli väike peas. Hakkavad mängima "Luckyt ja Pozzot". V=L, E=P. Kuid see ei taha hästi välja tulla. Märkavad kaugusest kedagi tulemas. siis ka teiselt poolt- neile tundub, et nad on ümber piiratud ja satuvad paanikasse. siis aga nähtud rahvas kaob ja kõik on jälle endine. igavuse peletamiseks hakkavad võimlema. ilmuvad pozzo ja lucky. Pozzo on pimedaks jäänud, lucky on ikka endise koorma all. V ja E arvavad taas, et Godot tuli. tänulikud, et neil on nüüd kellega koos oodata
peaks kuidagi nende elu muutma. Nende omavaheline suhe on Becketti tegelaskujudel tüüpilisel kombel vaheldumisi vastumeelselt hooliv ja kibestunult sõltuv. Nad veedavad oma aega soovides, et nad saaksid omaette olla, kartes samas kohutavalt üksindust. Nad pilkavad teineteist, tehes seda tihti väga humoorikalt. Nad kaebavad füüsilise valu ja kaotuste üle. Saabub keegi Pozzo nime kandev mees, kes talutab köie otsas oma teenrit Luckyt, ning see aitab neil aega mööda saata. Kaks korda saabub poiss sõnumiga Godot'lt, kes ei saa täna tulla, kuid tuleb homme. Ei hulgused ega ka publik ei usu seda eriti, ent Vladimiril ja Estragonil pole muud võimalust kui oodata tema saabumist ( 4, 121). Becketti järgmisteks näidentiteks olid ,,Lõppmäng" (1957), ,,Krappi viimane lint" (1958), ,,Õnnelikud päevad" (1961), ,,Mäng" (1963). Tema hilisem looming koosneb peamiselt
annaabi.ee 
