("Crisantemi" 1890)) ja soololaule (“Päike ja armastus”/ “Sole e amore”, “Linnuke”/ “E l´uccellino”). Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu ja tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikanumbreid, oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "Aida". Etendus toimus 11. märtsil 1876 Pisas, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik tal paari kingi, kuid avas akna muusikamaailma. Pärast muusikaõpinguid Luccas õnnestus tal 1880. aastal tänu ema sugulaselt saadud laenule ja riiklikule abirahale minna Milano konservatooriumi kompositsiooni õppima. Tema instrumentaal- ja vaimulik muusika pärineb peamiselt õpinguperioodist Luccas
Leoncavallo "Pajatsid" ja 1892. a. G. Puccini "Manon Lescaut". Viimati mainitud teosest alates jäigi Puccini Verdi-järgsete heliloojate (ja ühtlasi veristide) silmapaistvamaks esindajaks, sest Verdi dramaturgia tasemele Mascagni ja Leoncavallo ei küündinud. Verdi mõju Puccinile oli väga suur. "Rigoletto", "Traviata" ja "Trubaduuriga" tutvust teinud tulevane komponist hakkas juba varakult maestro helitöid armastama. Seitsmeteistkümneaastaselt võttis ta ette vaevarikka teekonna Luccast Pisasse selleks, et "Aidat" näha ja kuulda. Pikk tolmune tee, väsimus, nälg ja piinav janu olid aga meelest läinud, niipea kui ta "jänesena" teatrisaali poetunult Verdi muusikast osa sai. Vaimustatuna koduteed mõõtes küpses Giaccomos kindel soov temast peab saama ooperihelilooja! Muide, "Aidat" pidas Puccini ise üheks oma elu tugevamaks kunstielamuseks. Püüdes Verdi traditsioone jätkata, ei suutnud uue põlvkonna ja ajastu muusik kõike jäägitult omaks võtta
annaabi.ee 
