(fossiilid.info) 4. Okasnahksed Okasnahksed on loomad, kes elavad mere põhjas ning kellest osa on varre abil põhjale kinnituvad ja osad liikuvad ning nad eksisteerivad kambriumi ajastust tänaseni. Eestis leiduvad okasnahksete kivististest merikerasi ja meriliiliaid. Merikera golfipalli-suurusi kerakujulisi kivistisi leiab Ülem-Ordoviitsiumi põlevkivikihindis. Meriliiliaid sisaldavad rikkalikult mõned lubjakivikihid. Näiteks “Vasalemma marmoriks” kutsutud Ülem- Ordoviitsiumi lubjakivi Vasalemma paemurrus koosneb vakdavalt mereiliiliatest. (Ivar Puura, 2006) Siluri ajastul võis okasnahksete vars olla mitme cm jäme, selliseid lülisi võib leida Saaremaalt, kus neid sisaldavat Kaugatuma lademete kivimit kutsutakse rahvakeeli sõrmuspae nimega. Oma vormilt on okasnahksed selgrootud, väga mitmekesised keha kuju poolest.
seevastu arenevad hästi ka jahedamas vees. Vee temperatuuri tõusmisel tarbisid lubjabakterid ära vees leiduvad lämmastikuühendid. Bakterite elutegevuse mõjul vetikad taandusid ja hakkasid settima kaltsiumisoolad, mis moodustasid veekogu põhjas lubjakivikihi. Vee temperatuuri langemisel võtsid veekogus ülemvõimu vetikad ja teised veetaimed ning algas uuesti orgaanilise põhjasette kujunemine, millest moodustus orgaanilise aine poolest rikkam põlevkivikiht. Vahelduvad põlevkivi- ja lubjakivikihid, mis praegu avanevad meile põlevkivikaevandustes on looduse poolt kirjutatud kroonika kunagisest lubjakivibakterite ja vetikate vahelisest olelusvõitlusest. Põlevkivikihid sisaldavad rohkesti fossiilide detriiti ja ka terveid fossiile.Tuntuimad ja otsituimad fossiilid e. kivistised on triloobiitide kivistunud jäänused. Põlevkivi ajaloost Esimesed kirjalikud teated Eesti põlevkivist pärinevad 1725. aastast rännumehe J.A
moodustab ligi 1,6 mld tonni, sama palju kasutamiskõlblikku põlevkivi on veel Eesti maapõues. Ladestuse paksus on maksimaalne Jõhvi Kohtla-Järve piirkonnas, sealt lääne, lõuna või ida suunas minnes põlevkivikihtide paksused (ja sellega koos ka kogu ladestuse paksus) vähenevad. Üldine Eesti leiukoha põlevkiviladestise paksus, lähtudes tootsatest kihtidest, on 2,5...3,2 m, millest 1,8...2,6 m moodustavad põlevkivi- ja 0,6...0,7 m lubjakivikihid. Tootsate kihtidena esineb põlevkivi Eesti leiukohas ainult Kadrinast ida poole, kuni Narva jõeni. Sealt edasi minnes moodustab nn Leningradi leiukoha põlevkiviladestise üldpaksus 1,6...1,9 m, milles 1,0...1,3 m on põlevkivi. Põhjarannikul tungivad Eesti leiukoha põlevkivikihid kohati maapinnale, lõuna poole (Peipsi järve suunas) ladestuse sügavus aga suureneb, kusjuures langus moodustab umbes 3,5 meetrit kilomeetri kohta. Eestis kuni 70m sügavusel. http://polevkivi
annaabi.ee 
