neli sajandit tagasi. Sellel kaljusaarel asuski hukkamisvangla. Ainuke juurdepääs sellele oli õhu kaudu. Iga põgeneda püüdva vangi surmas kõrgepinge kindlust ümbritsevates okastraati- des või sõid ära alligaatorid. Eriline ehitis selles vanglas oli VIIMSEVAATETORN. See oli 100 meetri kõrgune ja kahvaturoosa. Sellest tornist avanes kaunis vaade aasadele kappavate hobustega ja jõgedele luikvalgete laevadega. Seda vaadet said imetleda surmamõistetud enne, kui nad alla lubjaauku tõugati. Kui karmid olid vangide omavahelised suhted, nähtub ühest juhtumist köögis. Kaptenleitnant Stajanovic puhastas kalu koos vana vanglahai Muhha- Muhhammadiga. Roikunud kala sisemusest pritsis läga Muhhammadile näkku, millepeale viimane noa haaras ja Stajanovici tappa tahtis. Stajanovic oli aga laevastiku meister võitlusspordis ja välkkiire reageerimise tagajärjel tabas fileerimisnuga hoopis ründajat. Ilma
Kõige kaugemal, kuhu vaikses õnnejoobes pilk lõpuks küündis, paistis sinine taevas ning liustikes mäed, mis otsekui valged suhkrupead poeriiulitel viisid mõtte magusasse lapsepõlve. Surmamõistetuile oli see elu viimane ülevaim hetk, kui nad, olles hukkamise eel tõstukiga torni tippu tõusnud, sealt viimase pilgu haljendavale arkaadiale heitsid ... ... ning laskusid, siis juba tõstukita, all haigutavasse lubjaauku. VIIMSEVAATETORN, EHKKI MORN, OLI LAHKUVA AJASTU HUMAANSEMAID EHITISI.24 Mis suhtes on viimsevaatetorn humaanne? Ehitise eesmärk pole elu lõppemist võimalikult kiireks või valutuks teha (selleni on tsivilisatsioon jõudnud juba sajandeid tagasi), vaid seda estetiseerida. 23 “Kentaur”, lk. 13. 24 “Sõnajalg kivis”, lk. 82. Kui Batrian jalutab viimast jalutuskäiku üle vangla õue, siis: “Kohtuotsus talle ei meenunud: ta imetles ..
annaabi.ee 
