kidaharjase abil, et tagada nende sünkroonne töö. Tiivad Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Harva esineb tiibadel soomusteta alasid, kuid ka selliseid liblikaid tuntakse - näiteks lottsurud ja klaastiiblased. Tiibade muster Tiivad Tagakeha Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks
ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Lisaks neile kahele tüübile esineb veel ka lõhna (androkoniaal-) soomuseid, mis sisaldavad lõhnaaineid ning mille eesmärk on vastassoost liigikaaslaste ligimeelitamine. Harva esineb tiibadel soomusteta alasid, kuid ka selliseid liblikaid tuntakse - näiteks lottsurud (Hemaris) ja klaastiiblased (Sesiidae). Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise
annaabi.ee 
