Peale seda kui Jakov oli Marfale kirstu valmis meisterdanud kutsus Marfa ta enda juurde ja uuris kas Jakov mäletab 50 aasta taguseid mälestusi, mis sel hetkel Jakovile ei meenunud. Peale naise matuseid läks Jakov Rothscildiga riidu. Jakov jalutas jõe äärde ja järsku märkas et paju millest Marfa oli enda surivoodil rääkinud. Jakov mõtles kõigidest võimalikest asjadest mida ta oleks võinud enda eluga seoses selle sama jõega teha, kala püüda, paadil viiulit mängida, lotje vedada ja hanesid kasvatada. Lõpuks jäi Jakov ka ise haigeks ja peale arsti külastust läks künnisele istuma ja hakkas viiulit mängima. Lõpuks oli ka Rotchild seal, keda Jakovi kurb lugu väga liigutas. Enne surma läks Jakov pihile ja käskis viiuli Rotchildile anda. Rotchildi viiuli mängust tuli aga välja midagi nii kurba ja leinalist mis oli terve linna lemmik. Minule see katkend väga ei meeldinud, tekitas tunde, et see ei ole võimalik kui negatiivselt
variante võib olla mitu. c) olid väga uudishimulikud 1. Viplala oli ... 9. Lossi tagaküljel olevale platvormile a) parajalt paks mees oma parimates aastates viis pere ... b) harjasjuuste ja tigedate silmadega kummaline a) pääsuke mehike b) tuvi c) pöidlapikkune punase mütsiga päkapikk c) toonekurg 10. Lotje juurde haiglasse sattusid 2. Härra Blomi perekonda kuulusid ... raamatutegelased ... a) preili Sokk a) kiirabiautoga b) tütar Nella Della b) bussiga c) poeg Johannes c) puuviljakorviga d) kass Parm 11. Isa sai koos lastega jälle suureks, 3. Viplala avastas kõigepealt ... sest nad sõid ...
Ta imestas, et kuidas see on juhtunud, et ta oma elu viimase neljakümne- viiekümne aasta jooksul pole kordagi jõe ääres olnud, või kui vahest ongi, siis temale tähelepanu pole pööranud? Sest on ju korralik, mitte tühipaljus; siin oleks võinud kalu püüda, kalad aga kaupmeestele, ametnikele ja vaksali puhvetipidajatele müüa ühest mõisast teiseni sõuda ja viiulit mängida, ning igast seisusest rahvas oleks raha maksnud; samuti oleks võinud katsuda lotje vedada- see oleks parem olnud kui kirstudetegemine; lõpuks oleks võinud hanesid kasvatada, neid tappa ja talvel Moskvasse saata; küllap oleks aastas ainult udusulgi kümnekonna rubla eest korjunud. Kuid ta laskis ninast mööda, jättis kõik selle tegemata. Millised kahjud! Ah, millised kahjud! Aga kui kõike oleks korraga teinud- kalu püüdnud ja viiulit mänginud ja lotje vedanud ja hanesid tapnud, - millise kapitali oleks siis kogunud
Cossonnerie tänava korstna vahelt; trepp, mis viis üles Croix-du-Trahoiri ristikuju juurde samanimelisel ristmel, mis alati rahvast kihas; hurtsikud Leiva-turu ümber; Philippe Auguste'i vana linnamüüri kantsid, mis siit-sealt majade vahelt silma torkasid kord tornidena, mida luuderohi näris, kord lagunenud väravatena või viltuvajunud ja pudenevate müüritükkidena; kaldapealne oma hulga poodide ja veriste kärnidega; ja lõpuks Seine täis lotje Heinaturust kuni Piiskopi-vang-lani -- ning te saate umbkaudse kujutluse Uuslinna trapetsikujulisest südamikust 1482-sel aastal. Losside ja majade linnajao kõrval tuleb Uuslinnas kolmandana nimetada pikka kloostrite vööndit, mis teda peaaegu tervenisti idast läände ümbritses, andes temale kaitseks peale Pariisi väliste kindlustuste veel teise, sisemise kloostrite ja kabelite linnamüüri. Nii asetses otse TournellcM pargi juures Saint-Antoine'i tänava ja vana 124
annaabi.ee 
