Me kõik sünnime erinevatesse situatsioonidesse. Me ei pruugi olla saabunud kohta, mida me armastame, kuid kus ometi oleme. Paraku ei sünni meiega ühes teeviitasid, mis näitaks, kuhu poole oleks arukas minna, ega instruktsioone, kuidas käituda. Me võime jääda, ent samuti võime lahkuda ning proovida õnne mujal. Me ei tea aga eales, kui suur on meie õnnestumise tõenäosus. Kasvõi ostes loteriipiletit kas me teame üldse kunagi ette, et võidame? Me peame valmis olema ka kaotuseks - selline on elu. On asju, mille saatus on meie kätes, kuid on ka asju, mille üle meil puudub igasugune kontroll. Suure tõenäosusega sünnib meile kaasa saatus. Saatus, mida on vaja meil endil kujundada. Momendil, kui me pole jõudnud astuda ühtainsatki sammu, on saatusetee veel sirge - puuduvad kurvid, kõrvalekalded ning kitsad rajad, mis eemalduvad peateest. Ümbritsemas
koosneb; * jutustada mõne (lõbusa) loo, mis kuulajaid häälestaks; * huvi äratamiseks esitada küsimuse, millele kõne jooksul vastus antakse jne. Lennart Meri alustas 1996. aastal Bertelsmanni foorumil peetud konet ,,Milleks Euroopa?" küsimusega: ,,Kuidas defineerib Euroopa iseennast?". Kõne alguses tuleb äratada kuulajates uudishimu. Vaevalt et keegi kuulajatest jääb ükskõikseks, kui alustada nt sõnadega: ,,Te võite saada miljonäriks, ostmata loteriipiletit!" Kuulaja tähelepanu tõstmisel tuleb kasuks aktuaalsus. Sellised repliigid nagu ,,kuulsin äsja uudistest", ,,tänastes ajalehtedes on huvitavalt analüüsitud..." muudavad kuulajad uudishimulikuks. Tähelepanu äratamiseks ei pea kasutama ainult sõna jõudu, appi võib võtta ka mitmesuguseid üllatavaid vahendeid. Näitelcs juhatas lektor, kellel oli kavas rääkida aja planeerimisest, loengu sisse sellega, et keris lahti kahemeetrise punase lindi, pöördus publiku poole ja küsis,
annaabi.ee 
