ma üldsegi ei tohiks, kutsun ma sind litsiks, joodikuks, mängusõltlaseks, liiberdajaks, haigeks värdjaks…” Samas on armastamine inimeste loomuses ja sinna ei saa midagi parata. “Ma tahan sind iga päev armastada, sa kuradi haige inimene, see pole minu valik, see on lihtsalt niimoodi loodud..” Ühtlasi toob autor ühes luuletuses välja, kui meeleheitel võivad naised armastust otsides olla. “Printsessid lossivaremeis, igavesti tornitippudelt vaatamas alla, ootamas valgel ratsul последний геройd, juuksed kasvamas nagu üksindus seinupidi alla, moodustamas meeleheite köisi…” Autori jaoks on õnn nii hea kui ka halb. Luuletuses “Vanaema” kirjutab autor, kui suur õnn on olla koos vanaemaga halval novembrikuu ilma ajal. Vanaema kodu on talle nagu varjupaik paratamatuse eest. Ilma vanaemata jääks alles ainult jälk november. “..
Seepäast ollakse arvamusel, et siin on tegemist poliitilistel kaalutlustel ajaraamatuisse põmitud rädmuistendiga, millega saksa kroonikud pü udsid õgustada Ordu julmi veretöd päast 1343. a. südmusi. See asjaolu muidugi ei väenda kuidagi Bornhöe jutustuse kui kirjandusteose tätsust, kuna selles käitletakse oletatavaid ajaloolisi südmusi nagu «Tasujaski» rõutud rahva seisukohalt. (Jutustuse alusel tekkinud rahvatraditsioon aga teab Viljandi lossivaremeis isegi otseselt käte nädata nn. Villu keldri.) «Villu võtlustel» on kaasakiskuv südmustik ja terav kujude karakteristika, teos on terviklik ja ka stiililt võdlemisi ütlane. Jutustuse vä artusi tõtis selle ilmumisel oma retsensioonis hindavalt esile ka Eduard Vilde. Mäkinud, et ta muidu «ei leia elusaid inimesi Eesti ajaloolistest jutustustest», mis oma romantilise dekoratsiooni, jäedajoonelise idealiseerimise ja nutuse sentimentaalsusega lugejat pahanda- 448
annaabi.ee 
