sakste-mõisnike vastase ülestõusu organiseerijaks ja juhiks. Vanaisa Vahuri surivoodil lausutud manitsussõnade, rahva kannatuste nägemise ja isiklike karmide kogemuste mõjul kokkupõrkes feodaalidega. Rõhujate julmust, ülbust ja närusust on otseselt täie eredusega näidatud Lodijärve noore feodaali Oodo von Raupeni kujus. Feodaali niinimetatud ,,rüütliomadused" avalduvad juba lapsepõlves, põhjustades ühtlasi riiu ja kokkupõrke ka Jaanusega. Oma vägivallategudele paneb lossiisand krooni Metsa talu hävitamisega ja Tambeti elusalt matmisega lossikeldrisse. Põlguse ja terava irooniaga on kujutatud ka rõhujate alatut käsilast Lodijärve kupja näol, kes on orjastatud rahva õel vaenlane. Jaanus eestlaste legendaarse Tasujana algatas Jüriöö ülestõusu ja oli vabadust ihkavate eestlaste juhiks ning eeskujuks mitmes lahingus. Nad suundusid oma salgaga ka appi teistele eestlastele Tallinna all, kuid said seal kõik koos hävitava kaotuse ning
Linnuse suurus sõltus suuresti omaniku jõukusest. Väikerüütlite linnused (kui neil neid olid) olid üldiselt puust või kivist tornlinnused. Torni ülakorrusel elas rüütel koor perega, all aga sulased ning seal hoiti ka varusid. Suurnike linnused kujunesid aga ulatuslikeks kindluskompleksideks, kus keskset kindluselamut piirasid mitmekordsed eelkindluste vööndid. Suurte linnuste keskmes kõrgus peatorn ja sageli oli selle külge ehitatud peahoone, kus elas lossiisand koos perega ning kaaskonnaga. Pea hoone koos tähtsamate kõrvalhoonetega moodustasid sisemise kindlustusvööndi. Üha kindlamalt kaitsutud linnus sundis pöörama suuremat tähelepani piiramistehnikale. Selles osas võeti ristisõdade ajal oluliselt õppust islamiusulistelt, kes olid üle võtnud Roona ja Bütsantsi sõjatehnilisi võtteid. Õpiti kasutama kiviheitemasinaid, müüripurustajaid ehk taraane ja piiramistorne, mis vastu müüri veeretati, et sealt kaudu linnusesse tungida
Kirjanik toob tsitaadi Kelchi kroonikast: «Eesti- ja Liivimaal on mõsnikkude taevas, pappide paradiis, võ oraste kullaauk, aga talupoegade põgu.» Rõujate leeri peamiseks esindajaks on jutustuses Lodijäve noor feodaal Oodo von Raupen, kelle kujus tõpäaselt väjendub rü utlite julmus, übus ja näu- 444 sus. Tema «rü utliomadused» ilmnevad juba lapsepõves, põjustades riiu ja kokkupõke Jaanusega; aastatega tulevad need omadused jäjest selgemini esile. Oma väivallategudele paneb lossiisand krooni vaba Metsa talu häitamisega ja Tambeti elusalt matmisega lossikeldrisse. Rõujate mitmesuguseid negatiivseid jooni näme ka teiste rü utlite, Oodo kaaslaste kaudu. Põguse ja terava irooniaga kujutab Bornhöe jutustuses rõujate koeralikult alandlikku, salakavalat ja alatut käilast Lodijäve kupja näl, kes on allasurutud rahva õl vaenlane. Kuid rahvas pole veel unustanud oma endist priiust, kätemaksumõe elab edasi nagu tulesäe tuha all, et kord puhkeda võmsaks leegiks
annaabi.ee 
