ümbritsevatest kongidest, kloostriülema majast, koolist, võõrastemajast, haiglast ning mitmeotstarbelistest majandusruumidest. Tähtsamad kloostrihooned paiknesid neljatiivalise sulushoonestuse ehk klausuurina ümber siseõue, mida ümbritses ristikäik (kaetud sammaskäik, mis ühendas erinevaid kloostrihooneid ja kirikut). Hoonestu lõuna- või põhjatiival oli kirik, selle vastas söögisaal ehk refektoorium. Lossiehitist nimetati karolingide ajal pfalz´iks. Losside ehitamisel tugineti vanade germaan- laste ja keltide või siis rooma impeeriumist pärit ehitustraditsioonidele Joonis 9. Theoderichi mausoleum 10 ROMAANI Ehitustegevuse peamisteks keskusteks olid kloostrid, mis koosnesid kindlakskujunenud hoonete kompleksist. Kloostri keskseks hooneks oli kirik, misehitati kas basilikaalse-, saal-, koda- või kuppelkirikuna.
Ehitusmaterjalid: looduslik kivi. Ehitustehnika: rakendati varasemat aegade ehitusvõtteid, ehitustesse lülitati sisse antiikarhitektuurist pärinevaid detaile (nt sambad). Varakeskaegset ehituskunsti iseloomustab massiivsus ja kohmakus. Basiilikad moodustasid enamlevinud kirikutüübi. Need ehitati tavaliselt kolmelöövilistena, ühe või kahe põiklööviga ja lamedate lagedega. Tsentraalehitiste püstitamisel võeti eeskuju varakristlikust või bütsantsi arhitektuurist. Lossiehitist nimetati karolingide ajal pfalz´iks. Losside ehitamisel tugineti vanade germaanlaste ja keltide või siis rooma impeeriumist pärit ehitustraditsioonidele. Sisekujundus. Varakeskaegse ruumi kujundamisest on säilinud vähe andmeid. Suurt tähelepanu pöörati sakraalhoonete ehitamisele ning nende sisemus püüti kujundada selliselt, et see mõjutaks pühakotta astunuid. Merovingide ajastu sisekujundus jäi siiski veel suhteliselt tagasihoidlikuks,
annaabi.ee 
