Selles valguses nägi vang ümberringi toas koledaid riistu, mille otstarbest ta aru ei saanud. Keset tuba üsna maa ligidal oli nahkmadrats. Selle kohal rippus võlvitud lakke kinnitatud pandlaga rihm vaskrõnga küljes, millesse hammustas nikerdatud läsuninaline koletis. Tangid, pihid, laiad piinarauad täitsid ahju ja hõõgusid seal läbisegi sütel. Ahju veretavas kumas nähti toas ainult hirmsate riistade hunnikuid. Selle Tartarose nimi oli lihtsalt piinakamber. 1 7 6 Madratsil istus losakil Pierrat Torterue, vannutatud piinameister. Ta kaks sulast, kaks kandiliste nägudega kääbust, nahkpõlled ees, linased püksid jalas, keerasid sütel hõõguvaid raudriistu. Vaene tütarlaps oli küll julgust kogunud, aga tuppa astudes hakkas tal hirm. Paleefoogti seersandid asusid ühele poole ritta, vaimuliku kohtu preestrid teisele poole. Kirjutaja kirjutuslaua ja tindipotiga asus nurgas. Magister Jacques Charmolue ligines mustlastüdrukute magusa naeratusega.
Keegi ei julgenud piiksatadagi, nii hirmus mürin oli pimedas. Vürst jooksis oma toast lambiga, tema kannul ta kaaslased. Ka Voitinski sai viimaks oma toaukse lahti. Vaatlejaile esines kurb pilt: Goethe ja Schiller olid purunenud tuhandeks killuks ja nende keskel lamas Slopasevi tüse ja raske kuju, nagu oleks see need kaks sakslast hävitanud. Vaese luige sulgi ja tema õilsat tolmu oli kogu tuba täis. Luik ise, juba ilma peata ja murdunud tiibadega, lamas kuidagi õnnetult ja losakil laua all, kuhu olid ta paisanud rüselejate jalad. ,,Issand jumal, mis on sündinud?" piiksus Voitinski, nähes Slopasevi põrandal ja Sikku püksata lõõtsutades tema ees. Pan ja krahv tõttasid Slopasevi üles aitama ja ka Sikk pistis oma käed uuesti külge. Nõnda sai õnnetu jalule. Esimese toibumise järele tahtis ta kohe direktori juurde tõtata, aga temale asus teele ette Indrek särgiväel, püüdes seletada, et direktorit pole kodu ja et ülal võiks rikkuda ainult
annaabi.ee 
