uusromantiline stiil jätkub, tuleb tagasi ka mingeid vanaromantilisi joone (a la koidulalaadset häält, koidulalikkus). Siis aga hakkab see modernistlik muutumine (Ilmar Laaban jt). Eriti luules kuskilt 40ndate 50ndate vahendusel hakkame tajuma muutust. Iseloomulik on muutumisele see, et mitte ainult liikumine modernistlikus suunad, vaid veel mingit kirjandushierarhilised nihked, mis luules võiksid tähendada lorilaulustiili legaliseerimist luules. Kalju Lepik (1920-1999) Kirjutas luuletusi üle 50 aasta. Ta oli päris Koerust, tuli Tartusse gümnaasiumisse (Kommertsgümn), asus õppima ka TÜ-s ajalugu. Õpingud ei kestnud väga kaua, 1943 mobiliseeriti ta saksa sõjaväkke ja põgenes Hiiumaa kaugu Rootsi. Püüsid mingil määral õpinguid jätkata Rootsis, kuid need jäid katki. Ta hakkas elama aktiivset seltsi- ja kultuurielu. Ta osales pagulasorganisatsioonide töös
teisitimõtlemisega. 1988 ilmusid seni tsenseeritud luuletused kogus "Laulud eestiaegsetele meestele". 1997 ilmunud kogu "Üle Alpide" seab kahtluse alla Eesti Euroopa-pürgimused ja väitleb Gustav Suitsuga, kes eestlastest eurooplasi teha tahtis. Runneli luule põhineb uuemal rahvalaulul ja selle poeetikal: · värsi- ja stroofikordused; · refrään; · alg- ja lõppriim; · taotluslik vemmalvärss. Runnel kasutab senisest rohkem keele madalamaid kihte ja lorilaulustiili, sellepärast süüdistati teda "sündsusetuses". Suur osa luuletaja tekstidest on viisistatud. Eriti populaarseks muutusid tema sõnadega laulud uuel ärkamisajal 1980. aastate lõpus (,,Maa tuleb täita lastega" jt tsüklist ,,Ilus maa" pärit tekstid, ,,Tõuse üles ja läheme ära", ,,Kaua sa kannatad kurbade naeru") jt. Kuna elab ema veel, kestab ikka emakeel. Kellel veel on isa ka, hoitud on ta isamaa. Vara suri isa mul, mis on ühel isatul? Isatul vaid emakeel? Ema? Kauaks teda veel
annaabi.ee 
