Mälk oli prosaist ja näitekirjanik. Populaarsuse saavutas ta rannaelu kujutavate romaanidega. Põhiliselt kirjutas proosasid, näitemänge, oma rannaelu kujutavatest romaanidest. Põhiidee: saavutada või kogeda elamise rahu. Mälku on peetud 1930a. menukirjanikuks, sest ta osales aktiivselt seltsi- ja kultuurielus ning oli populaarne rahvamees. Mälgu peateosed:"Rannajutud"-koosneb 5'st novellist "meeste vahel","Mere annid", "Aegunud õnn","Elamise rahu","Randlase surm". Tegelaste eluvaate ja käitumise määrab seotus merega. Kaluri elu tähendab enamasti riski,ohtu,võitlust. Keerulises olukorras säilitakse lootuse ja tegutsemisvõime viimse hetkeni. Rikkus on vaid vähestel eesmärgiks, põhiline on kogeda elamise rahu. August Gailit Sai tuntuks 1920 aastatel. Gailiti stiil oli ekspressionistlik-naturalistlik. Novellid on realistlikud. Olulisemad teosed: "Ekke Moor","Toomas Nipernaadi","Leegitsev süda","Kas mäletad mu arm?". "Toomas Nipernaadi" - ...
mitmeid Vallaku 1920. aastate novelle on lavastatud teatris ja filmis kuulus orbiitlaste elulähedusmeelsesse kirjanduslikku rühmitisse Kirjaniku teosed EEPIKA *NOVELLID "Must rist" 1925 "Ajude mäss" 1926 "Relvad vastamisi" 1929 "Lambavarga Näpsi lorijutte" 1938 *ROMAAN "Hulgus" 1927 Kirjaniku teosed DRAMAATIKA *KOMÖÖDIA "Luupainajad" 1924 Katkend kriitiku artiklist P e e t Va l l a k u n o v e l l i ,, M a a n a i n e " k ü l a r e a l i s m o n m õ n u s a l t n e u t r a a l n e ma t e r j a l ( mi t t e ko h u s t a v, a u ka r t u s t mi t t e äratav) intertekstuaalsele remiksile. Muidugi on lavastajahärra postmodernismi Kaval-Ants, kes armastab klassikuid oma pillide järgi tantsima panna
kuid ei vastandanud talle positiivset tegelast. (Puhvel, 1936, lk426.) Novellis "Teod pahupidi" on aga peategelaste näol kujutatud mõlemat tüüpi. Kuigi nii Lui Ränneldil kui ka Ants Paoskil on oma tõde, kujutatakse esimest pigem negatiivse ja teist positiivsena, kes halva mõju üle võidu saab. Mõnes mõttes on see minu arvates kogu novellikogu kõige õpetlikum lugu. Teistlaadi novellid on sarjast Lambavarga Näpsi lorijutte. Lorijutt on rahvapärane termin, see tähendab, et sisu ei vasta täpselt tõsidusele, sisaldab väljamõeldist, luiskamist, et asja huvitavamaks teha.(Palgi, 2011, lk398.) Eelmistest eristab neid lugusid seega humoorikas fantastilisus. Küll ajab Näps end seaduseesindajaks valetades tülikad mustlased külast välja, korvitegija Siim leiab oma kodu ukse eest maa sisse kaevatud rahapaja, Piibumeister laristab segamatult
Kunstihuvi arendas Vallaku pildilist nägemist ja detailimeelt kirjandusloomingus. Esimese raamatuna ilmus komöödia "Luupainajad" (1924, pseudonüüm Egon Närep). Teised näidendid jäid käsikirja. Viljakas periood Vallaku novelliloomingus algas 1920. aastast. Suur osa sellest jõudis kogudesse "Must rist" (1925), "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas" (1925), "Ajude mäss" (1926) ja "Relvad vastamisi" (1929). Vallaku folkloorimotiive ja raamnovelli võtet kasutav tsükkel "Lambavarga Näpsi lorijutte", mis ilmus tema viimases kogus (1938), on samuti põhiosas loodud 1920. aastail. Siis raamatuist välja jäänud novellidest on valitud kogu "Hinge taud" (1983). Vallaku tähelepanu all on inimhinge ettearvamatud tahud ja inimlikkuse säilimise võimalused, mis selguvad erandlikus olukorras. Ta oskab hoida saladuse pinget, rüütades seda kord leebe huumori, kord värvika groteski vormi. Stiil on rütmitundlik ja erksate puäntidega. Inimene tavatus olukorras huvitab Vallakut
annaabi.ee 
