eviksin pistriku pusstiibu, - kugistaksin hiiri, mitte kalu. Mu isal oli õigus. Pean selle tobeduse unustama. Pean liituma PARVEGA ja olema, kes ma tegelikult olen - vaene veidravõitu kajakanolk. Õõnes hääl kadus ja Jonathani hing rahunes. Öösel on kajaka koht kaldal ja edaspidi, vandus ta endale, hakkab ta täiesti normaalseks kaldal tukkujaks. Oh, kuidas kõik sellest rõõmu tunnevad! Surmväsinuna rebis ta end sünkmustast merest lahti ning loovis nõrgas vastutuules maa poole, tänulik saatusele, mis oli talle selgeks õpetanud madallendude jõude-venimise. Aga ei, sellega on lõpp! - mõtles ta, see tee on minu jaoks suletud. Katsun unustada kõik, mida õppisin. Olen rappekajakas nagu iga teine, pean lendama samal kombel kui teisedki. Ja ta vedas end vaevaliselt saja jala kõrgusele, sundis väsinud tiibu sõgedalt rapsima, surus rinnutsi kalda suunas. Ainuüksi otsusestki olla solidaarne, PARVEGA sarnane, hakkas tal parem
Ta ei jaganud madalat ja kõrgkultuuri. · Lowenthal ütles: Kultuuritööstus koos selle standratsditsiooni ja stereotüüpidega politlilseerib töölisklassi ja suunab neid sellsite lahenduste poole mida on võimalik teostada. Lühidalt: kultuuritööstus suunab alamikihte selliste lahenduste poole, mida on võimalik ka kasutada reaalselt. Ehk inimestelt võetakse nende poliitiline loovis ja suunatakse inimesed uskuma, et vahendused toimuvad selle ühiskonna raames kus nad eksisteerivad. Kui kuskil on näha väikeseid häireid, siis lõikatakse need alati inimeste soov võtlside unelmate kaudu välja. Inimstele pakutakse võltse lahendusi. tahame midagi erilist, oma elu muuta. Kultuuritööstus ütleb, et me tahame seda toodet ja sellest saate te lahenduse (reklaam)
annaabi.ee 
