Kord olite ahvid, aga praegugi veel on inimene ahvim kui ükski ahv. Kes aga teist on kõige targem, seegi on ainult vahepäälne värdjas taimest ja tondist. Aga kas käsin ma teid saada tontideks või taimedeks? Vaadake, ma õpetan teile üliinimest! Üliinimene on maa mõte. Teie tahe ütelgu: üliinimene olgu maa mõte! Ma vannutan teid, mu vennad, jääge ustavaks maale ja ärge uskuge neid, kes teile räägivad ülemaisist lootusist! Mürgitajad on need, olgu teades või teadmata. Elupõlgajad on need, surijad ja ise mürgitatud, kellest maa on väsinud: käigu nad oma teed! Kord oli suurimaks kuriteoks kuritegu jumala vastu; aga jumal suri, ja seega surid ka need kurjategijad. Nüüd on kõige hirmsam kurja teha maa vastu ja pidada uurimatuma sisikonda ülemaks maa mõttest! Kord vaatas hing põlgusega keha pääle: ja sellal see põlgus oli kõrgem kõigest: - ta tahtis, et keha oleks kõhn, inetu, nälginud
Kassiaru ega tema ainuke tütar ja pärija, sest vend on ilma näinud, nagu ta ise kirjutab, ja tema elab Poolamaa põhjas, kus kõige ilusamad neiud. Liiga ruttu ja kergelt näis sündivat kõik laias maailmas, mitte nõnda nagu kodu, seal soode ja rabade taga. Ainult seal tundus, nagu aimaksid inimesed endas tõesti igavikku ja nagu talitaksid nad sellekohaselt. XXV. Venna kirjast saadud meeleoluga algaski tänavune õppeaasta. See meeleolu harmoneeris kogu seisukorraga, sest neist lootusist, millega Indrek kevadel linna jäänud, teostus suve jooksul naeruväärt vähe: tunnid kadusid varsti ja lugemine ning õppimine taganes tühiste seikluste ja uute tutvuste ees, mida polnud võimalik koolis kasutada ei nii ega teisiti. Päev-päevalt ootas Indrek silmapilku, kus härra Maurus ta haavunud näol üles oma tuppa kutsub või muidu kuhugi kõrvale tõmbab, pahema käe püksitasku surub ja parema välja sirutab, hõõrudes pöialt vastu esimese sõrme otsa, mis peab tähendama: raha
annaabi.ee 
