1. 20. sajandi periodiseering (lk 4-6) a) 1901-1913. Neid aastaid peavad paljud ajaloolase 19.sajandi jätkuks. Ajavahemikku 1872-1913 võib tõesti vaadelda ühtse perioodina, mida iseloomustab suurte, ülemaailmse tähtsusega vapustuste puudumine. Elu kulgeb võrdlemisi sujuvalt, evolutsiooniliselt ning muutuse paremuse poole inimkonna arengus on selgelt jälgitavad. Moodsaks sai sõna ,, progress" ning seda eitada söendasid vaid kõige lootusetumad konservatiivid, aga ka mõned veidrikud, kel oli prohvetlik ajalootunnetus. Enamik siiski uskus progressi katkematusesse ning selle tulemuste pöördumatusesse. Aastad 1900-1913 olid optimismi võidutsemise aeg. Samas aga kuhjusid maailmas probleemid ja vastuolud, mis olid võimelised purustama elu sujuvat kulgu. b) 1914-1923. Kriisid aeg ja kogu 19.sajandil kujunenud sotsiaalse ning poliitilise süsteemi lagunemise aeg: esimene maailmasõda, revolutsioon Venemaal,
Tõnisson ka Eesti üksustele taandumiskäsu. Enamik koosseisust läks laiali, mistõttu uutele positsioonidele Oru piirkonnas jõudis vaid 350 meest. Pärast Narva vallutamist Punaarmee jäi nädalaks täiesti passiivseks. Punaarmee üldpealetung algas uuesti 6. detsembril, kujunedes kiireks ja edukaks. Üksteise järel langesid punaväelaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu. Algas sissetung Kesk-Eestisse. Olukord Lõunarindel, Tartu langemine- Kõige lootusetumad meeleolud valitsesid Lõuna-Eestis, kus peremehetsesid veel Saksa okupatsiooniväed, ning Eesti tsiviil- ja sõjaväevõimude mõju oli pea olematu. Keegi ei takistanud punaväe sissetungi. Rindele saabunud Rahvaväe allüksused sunniti taganema, ning kui enamlikel agitaatoritel õnnestus lisaks sellele vallandada Tartus rahutused, siis otsustasid sõjaväejuhid linna maha jätta. Valgast pöördus Punaarmee grupeeringu
annaabi.ee 
