seda eriti Kersalu ja Põllküla piirkonnas. Taimkate Pakri poolsaare saatus on eriline, sest traditsiooniline maakasutus katkestati siin üle poole sajandi tagasi : hävisid külad ja hooned, kadusid põllumaad. Asemele kerkisid sõjalise otstarbega ehitised. Pakri maastikuline eripära seisneb aluspõhja reljeefist ja õhukesest pinnakattest. Aluspõhja lubjakive katavad õhukesed huumusrikkad loomullad – rendsiinad. Looduslikult kasvasid siin kunagi lootammikud ja salukuusikud. Sajandite vältel asendusid need põllu-,heina – ja karjamaadega. Kujunesid puisniidud ja looniidud. Praegu on suurimad alad looniitude all, eriti paekalda lähedal. Metsadest on levinud salu – ja loometsad, aga ka pohla – ja mustika - männikud. Loometsades kasvad palju orhideelisi – kärbesõis (Ophrys insectifera) ja balti sõrmkäpp (Daactylorhiza baltica). Loometsade omapäraks on hästi rikkalikult kasvav laialeheline neiuvaip (Epipactis helleborine)
maastikest on saanud oma näo inimese kaasabil ning sealne elustik välja kujunenud ja püsib ainult pideva ühetaolise inimmõju toel. Pärandkooslused. Peaaegu kõik Saaremaa ja kogu muu Eesti kenad kadakased karjamaad on inimtekkelised, seega poollooduslikud ehk pärandkooslused. Kunagi ammu-ammu kasvas nende asemel loomets. Ainult hiljuti merest kerkinud laiud ja rannamaad on karjamaana kasutusele võetud veel enne, kui mets sinna kasvada jõudis. Kunagised lootammikud ja tamme-männi segametsad olid madalat kasvu, hõredad ja valgusküllased. Tammede ja mändide all kasvas palju põõsaid: sarapuu, viirpuud, kontpuu, kibuvitsad jt. Ka kadakale jagus sellises loometsas piisavalt valgust ja soojust. Karjakasvatuse alguspäevadel liikusid loomad neis hõredates metsades vabalt, järk-järgult võeti maha puid. Kariloomad sõid ja tallasid ära puude järelkasvu, nii et pikapeale taandus mets rohumaa ees.
annaabi.ee 
