kehale liibunud. Loorkakul on kollased varbad ja nokk ning helepruun selg. Ta nägu meenutab ~7~ üldkujult piparkoogisüdant ja see on ka hele, kuid mitte nii hele kui seda on tema keha alapool. Näost vaatavad vastu suured tumedad silmad ja nende vahele on sulgedest moodustunud kiiljas loor, mille alt paistab kollane nokk. Ta kogu nägu piirab tumedatest sulgedest rant, mis näo heleduse esile toob. Eelkõige esineb loorkakku soojemates piirkondades, kuid ta on levinud kogu maailmas, välja arvatud Aasia põhjapoolses osas ning Põhja-ja Ida-Euroopas. Loorkaku leviku põhjapiir läbib Lätit ja Lõuna-Rootsit. Kuna Eestis on ta eksikülaline ja vaevalt ta meil kunagi tavaliseks linnuks muutub, siis puuduvad meil paljud andmed tema kohta. Näiteks toitumisest, pesitsemisest ja arengust, kehamassist ja rahvapärastest nimedest. ~8~ Kokkuvõte
teguritel, et tagada ka arvukuse kasv või hoida seda vähemasti. Tabel 1 + ja märgistavad liigi esinemist antud riigis. + ja märgistavad liigi kaitset selles riigis (kas liik on looduskaitse all või mitte). Nagu tabelis 1 näeme on Rootsis on 11 liiki kaklasi ja Eestis 12 liiki kaklasi. Eestis on kaks liiki kaklasi rohkem kui Rootsis (kivikakk Athene noctua ja värbräts Otus scops). Rootsis on 1 liik rohkem kui Eestis, see on Loorkakk Tyto alba, (Eestis on Loorkakku küll kohatud, kuid arvatavasti on ta siia läbilennul sattunud). Samuti tuleb tabelist välja ka see, et Rootsis on vähem kaklasi loodukaitse all. Rootsis on 5 liiki kaklasi looduskiatse all ja Eestis 9 liiki kaklasi. Rootsi nö. madal kaklaste kaitstus võib tulevneda sellest nagu on Eestis Värbrätsuga. Värbräts on meil küll spekulatsioonide järgi olemas, kuid kindlat registrit ei ole, seega ei võeta ka liiki kaitse alla. Kokkuvõte Rootsi pindala on Eestiga võrreldes suurem
annaabi.ee 
