Tema sõnul ,,...lendavad (talvel) hobused..." ning ,,...õhud on kõik hõbedas..." Under võrdleb seevastu suve ja talve: ,,Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid, / ... / laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu / ..." Samas juhtub talvel nii, et ,,meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus, valgus." Talviku jaoks sümboliseerivad talve jõulud: ,,Nii südaööni sumpasime ringi / ... / Kuid leebe nukrus looritas me hingi, / sest võõraist aknaist ,,Püha öö" meil' kajas." Underi puhul tekibki tunne, nagu oleks ta suve-inimene. Kui ta talvel meenutas suve tunnusmärke, siis suve lõppedes jääb ta möödunud kuid taga igatsema: ,,Need hilissuve rauged päälelõunad! / Mu üle tuleb lahkumise lein, / kui hellal meelel aiateedel käin / ..." Minu meelest kõige paremini kirjeldab Under aga suve ühes luuletuses, kus äsja on lõppenud vihmasadu:
Nägemiseni homme õhtul!» «Nägemiseni!» vastasin, langesin põrandale ja hammustasin viha pärast vaipa ...» Felton toetus tugitoolile ja mileedi nägi saatanliku rõõmuga, et ta jõud ütleb üles võib-olla veel enne jutustuse lõppu. XXVII KLASSIKALISE TRAGÖÖDIA VÕTE. Mileedi vaikis hetke, simitses kuulavat noormeest ja jätkas siis jutustamist. «Peaaegu kolm päeva polnud ma söönud ega joonud ja ma kannatasin hirmsaid piinu. Vahel tundus, et mingi pilv vajus mu laubale ja looritas mu pilgu, ma hakkasin nägema viirastusi. Saabus õhtu. Olin nii nõrk, et võisin iga hetk mines- 580 tada, ja iga kord kui mu mõistus hakkas kaduma, tänasin jumalat, sest arvasin, et nüüd tuleb surm. Ühel minestusehetkel kuulsin, et uks avanes. Hirm tõi mu meelemärkusele. Ta astus mu tuppa ühe maskeeritud mehe saatel; ka ta ise kandis maski. Kuid ma tundsin ära ta sammud, tundsin ära ta hääle ja imposantse välimuse, mis oli talle põrgust kaasa antud inimkonna hukatuseks.
annaabi.ee 
