Kaunid on põõsasmarana hõbedaste karvadega kaetud lehed, kuid eriti tema kuldkollased ja suured õied. Nende läbimõõt ei jää palju maha õunapuu õitest. Põõsa rohketel okstelgi on neid tihti niisama palju kui õunapuul õisi. Kuid iluaianduse jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Alles lõpetavad toomingad õitsemise ja alustavad sirelid, kui põõsasmaran juba kolletab. Lõpuks valmivad viimaste marjadena soos jõhvikad ja juhuslikult looniidule sattunu märkab oma imestuseks, et põõsasmaran ei olegi veel õitsemist lõpetanud. Üpris kiiresti valmivad pisikesed piklikud seemnised. Nagu karvasele taimele omane, on needki pikkade heledate karvadega. Need on tegelikult lendkarvad, mis aitavad seemnistel tuule abil emapõõsast kaugemale jõuda. Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta
poolest: on teada mitmeid loopealseid, kus ruutmeetril kasvab üle 40 soontaimeliigi. Looniitude liigirikkale taimkattele tähendab kadaka piiramatu vohamine karjatamata aladel hukatust. Olukorras, kus lambaid pidada ei tasu ja nende loomade arv on Eestis kõigi aegade madalseisus, kipubki kadakas looaladel võimust võtma. Ja mitte ainult kadakas: tema järel ja kõrval sirgub ka mänd, kes samuti kujuneb liigirikkale looniidule tõeliseks nuhtluseks. Looniidust taas metsaks. Saaremaa tihedate 4050-aastaste kadastike tekkelugu on üsna proosaline. Veel pärast viimast sõda olid need maad kasutusel karjamaana, või, kus mullakihi 11 tüsedus seda võimaldas, ka põllumaana. Kadakas levib seemnetega, mis idanevad mulda sattunult alles teisel aastal. Kõige kiiremini võtab ta pikkust nooruses, 520 aasta vanuselt.
annaabi.ee 
