● Tal esinesid suurusluulud kuninglikust päritolust, kutsest Poola troonile, samuti pidas ta end Vene keisri Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks. ● Pärast ränka külmetust, suri Liiv 49-aastaselt tiisikusse. Stiil ja looming ● oma luuleloomingu paremiku kirjutas haigena ● avaldas ajakirjanduses uusi luuletusi ja miniatuure Stiil ja looming ● haigena ning ühiskonna silmis heidikuna kirjutas ta üksnes sisemisest loomusunnist. ● iseloomustab lihtsus, siirus, vahetus ja tundesügavus ning samas erakordne üldistusjõud Tuntumad teosed ● 1885 – esimene luuletus "Maikuu öö" ● 1894 – jutustus "Vari" ● 1895 – jutustus "Nõia tütar" Maailmavaade Juhan Liiv: "Ja nõnda on lugu ka Eestis. Ja nõnda on elukiik. Ükskord, kui terve mõte. Ükskord on Eesti riik." Read on pärit Juhan Liivi 12-salmilisest
sinuta" (1989), "Ööl on üheksa poega" (1996), "Tuulehoog lõi vetesse" (2007), "Meel paremat ei kannata. The Mind Would Bear No Better" (2007), "Oh, elul ikka tera on" (2010). Juhan Liivi loomingut on tõlgitud arvukatesse võõrkeeltesse. Taas üldsuse ette 20. sajandi algul ilmus Juhan Liiv taas üldsuse ette, liikudes laiemalt ringi ning avaldades ajakirjanduses uusi luuletusi ja miniatuure. Haigena ning ühiskonna silmis heidikuna kirjutas ta üksnes sisemisest loomusunnist. Liivi luulet iseloomustabki lihtsus, siirus, vahetus ja tundesügavus ning samas erakordne üldistusjõud. Juhan Liiv oli elu lõpuni rahutu hingega, rännates viletsas riietuses jalgsi pikki vahemaid ilmast hoolimata. Oma viimastel eluaastatel rändas ta ühest paigast teise, elas sugulaste ja sõprade juures ega jäänud kusagil püsivalt pidama. Haigusperioodidel kujutles Liiv end tsaar Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks ning Poola troonipärijaks. Ta suri tiisikusse 1. detsembril 1913
Samas luges ta palju, jälgis ajakirjandust ja haigusaastail valminud loomingust sai tema elu parimaks loominguks. [3] 2.3 NAASMINE TAGASI ÜLDSUSE ETTE 4 1902. aasta algul ilmus Juhan Liiv taas üldsuse ette, liikudes laiemalt ringi ning avaldades ajakirjanduses uusi luuletusi ja miniatuure. Haigena ning ühiskonna silmis heidikuna kirjutas ta üksnes sisemisest loomusunnist. Liivi luulet iseloomustabki lihtsus, siirus, vahetus ja tundesügavus ning samas erakordne üldistusjõud. [1] Juhan Liiv oli elu lõpuni rahutu hingega, rännates viletsas riietuses jalgsi pikki vahemaid ilmast hoolimata. Oma viimastel eluaastatel rändas ta ühest paigast teise, elas sugulaste ja sõprade juures ega jäänud kusagil püsivalt pidama. Haigusperioodidel kujutles Liiv end tsaar Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks ning Poola troonipärijaks. Ta suri tiisikusse 1.
sest inimeste kadumine meie ümber ei muuda kuidagi vooruse taset meis endis. Isegi kui kaotada oma lähedane sõber või laps, tark ei masendu. Igasugune hirm ja rahutus oma tegevustes tähendab autust mida üks tark auline inimene ei saa endale lubada. Surm on loomulik protsess elust ja see ei vääri ära langemist. Seneca arvates on siiski ka targal õigus kurbusele lähedase kaotamise puhul. Kuid see kurbus ei tule aulisel inimesel mitte peast vaid seletamatust loomusunnist 4.LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Lucius Annaeus Seneca selgitab, et surma pole mõtet karta kuna surm on loomulik elu kohustus, mis tuleb nii kui nii. Surma tuleku eel ei tasu halada selle üle, vaid tuleb olla väärikas. Elu on nagu näidend mida tuleb hästi mängida ja lõpetada mõnusa puändiga. Seneca selgitus on väga kohane ja iseenesest mõistetav
annaabi.ee 
