rõõmsalt kui raevukalt; ja kui vajadus on rahuldatud, on ka kogu iha kustunud. Niisiis on vaieldamatu, et armastus just nagu kõik muudki kired omandas alles ühiskonnas selle tormaka tulisuse, mille tõttu ta nii sageli inimesi hukatusse viib. Naeruväärne on kujutada metsinimesi oma jõhkrusele lõivu makstes pidevalt üksteisele kõri kallale kippumas -- seda enam, et kogemus kinnitab otse vastupidist. Näiteks kariibid (see nüüdisaegne rahvas, kes on jäänud loomuseisundile kõige 21 Jean-Jacques Rousseau lähemale) on armuasjades just kõige rahulikumad ja kõige vähem armukadedad, kuigi nad elavad kuumas kliimas, mis üldiselt näib alati kirgedele hoogu juurde andvat. Mis puutub järeldustesse, mida võiks teha paljudes loomaliikides aset leidvatest isaste võitlustest -- neist võitlustest, mille pärast meie linnuaedades alalõpmata voolab veri
Autoriteet on seotud legitiimsusega ehk õigusega võimu omada. Peab leiduma mingi põhjus, miks inimene peaks alluma ja miks on õige kellegi teise võimule alluda. Platonil oli selliseks autoriteedi allikaks valitseja tarkus, Hobbesil on jõud ja kord suutlikkus tagada korda. Rousseaul omab autoriteeti vaid selline võim, mis esindab üldist tahet (rahvasuveräänsus). Mõiste "kord" vastandiks on korratus, anarhia. Hobbesil vastandub kord loomuseisundile, st ilma poliitilise võimuta kord puudub. Anarhistid aga leiavad vastupidiselt, et võim/riik on vabaduse vastand, kuna nõuab kuuletumist (muidu karistab), on ratsionaalse mõtlemise vastane ja rikub inimesi nii psühholoogiliselt kui moraalselt, sest paneb inimesi üksteise üle võimu teostama. Kord nii ühiskonnas kui inimeses väljendab stabiilsust, järjepidavust, regulaarsust, oodatavat teostumist. Korratus omakorda kaootilisust, juhuslikkust,
annaabi.ee 
