Türm ja mahalaskmise ootus muutsid Dostojevski vaateid küll väga vähe, kuid sunnitöö ja asumisel oldud aastad said pöördepunktiks tema maailmavaate arengus. Sealt avastas ta enda jaoks oma aja sotsiaalse tegelikkuse kontuurid, sunnitöömaailm sai talle kogu vene reaalaelu mudeliks ja sellest said alguse tema paljud veendumused ning eelarvamused. Dostojevski vastandas "mässule" religioossuse kui vene rahva põlise loomuomaduse. Sunnitöö aastatest ilmus kirjaniku loomingusse ka sunnitöölise põhitüüp kriminaalkurjategija, mõrvar, kelle iseloomus kirjanik pidi vahel paratamatult täheldama ka liigutavat inimlikkust. Dostojevski loobus utoopilise sotsialismi inimesekonseptsioonist ("inimene on loomu poolest hea") ja vastandas sellele inimloomuse komplitseeritud ja vastuolulise olemuse idee. Jutt on nimelt inimloomusekomplitseerituse tõdemisest, mitte aga sellest, et naiivsele tõele "inimene on hea"
Aristotelese meelest toimib ühiskond seda paremini ja harmoonilisemalt, mida kõrgem on sotsiaalse intelligentsuse tase. Stoikude meelest peab inimene toimima kooskõlas loodusega. Erinevalt Aristotelesest ei pidanud stoikud ülimaks eesmärgiks mõistusepärast teadmist. Neile ei loe tegeliku toimimise olud või tulemus, vaid idee, mille nimel tegutsetakse. Inimtüübid ja hilisem euroopa kirjandus Theophrastos esitab inimtüüpe ühiskondlikult negatiivsena mõjuva loomuomaduse läbi. 17. Sajandil tüübitunnuste alus laieneb. Tüpiseerima hakati ka positiivseid omadusi, voorusi, ameteid, rahvusi ja vanuseid. Karakterite kirjelduses vähenes koomilisus ning suurenes range õpetuslikkus. Kreeka originaalis keskenduti ühele kindlale olustikule ja ajastule, milleks oli polis ja sellekodanikud. Hilisemas traditsioonis kohanduti teisenenud oludele. Kirjeldati katoliiklasi-protestante, sotsiaalse tüübina oli sagedane teener, tegevuspaigaks kõrts.
kirjandusloominguski nähtav. Tema novellides on kesksel kohal karakter. Ei ole niivõrd idee, mida ta rõhutada tahab vaid karakternovellid on need pigem. Tähtis ei ole tegevus vaid karakteri loomine. Tüpaaži meister. Huvitavad inimestevahelised psühholoogilised suhtled, mitte sotsiaalne määratlus. Värvikas karakteri loome. Kuju tab selliseid inimtüüpe enda novellides, kelle saatus on kuidagi äpardunud, mingid põhjakäinud inimesed, mingi loomuomaduse poolest negatiivsed. Või siis ka erakud. Isiklikud veidrused, nõrkused on nendel karakteritel. Vallu võte – sisemine konflikt, vastuolu iseendaga. Vallak kujutab karakteri tundeelu intensiivselt. Tundub, et jutustaja tegelastele ka väga hinnanguid ei anna, suudab sümpaatiat varjata; loob distantsi tegelastega. Humanistlik hoiak Vallakul. Arendab konfliktid traagiliseks või dramaatiliseks finaaliks. Püanteeritud lood. Vallaklik joon on koomika – grotesk (nimetatud teda groteski
annaabi.ee 
