inimeste avardumine ja virgumine on jäänud kahjuks Hiina usundite tasandile. Tooks siinkohal näiteks Taoismi ( vaimne tee, vaimen kulgemine ). Kulgev elutee, mis mõistab maailma terviklikku pilti on oculus fidei suunaks. 3.) immanentne- (siseomane, nähtusele v esemele seesmiselt omane, selle loomusest tulenev) . Kui võtta immanaentse sõnakirjeldus ÕS-ist selgub, et transtsentne ( kogemuste piire ületav ) jumal peaks meile olema juba loomukohane ja meile seesmiselt omane. Augustinuse öeldud lause, kus ta leidis jumala iseendas on selle arutluse lõpuks suhteliselt asjakohane. Kui me leiaks Augustinuse lausesse mingi sobivama sõna jumala asemele oleks see lause ka kõikidele vastuvõetav. See sõna oleks immanentse definitsioonist tulenevalt mina ise või kui panne see lausesse- Augustinus : Otsisin iseennast kõikjalt, kuid leidsin omaenda hinges. Mina ise on kogemuse piire ületav
Tänapäevane ühiskond on kirev iga inimene on ainukordne ning eriline. Ei eksisteeri paika, kus ei leiduks iialgi patustamist ega sooritataks kuritegusid. Kahjuks on nende läbiviijaid meil ühtesoodu varnast võtta. Enamikel juhtudel saavad süüdlased õiglase karistuse, kuid tuleb ette ka kordi, mil vaatamata eksimusele lastakse neil liiga kergesti või raskesti minna. ,,Kuritöö ja karistuse" tegevuse ajal oleks ilmselt surmamõistmine ning vangistus suhteliselt loomukohane otsus olnud. Käsitletava teose puhul pääses süüdlane üpriski lihtsa karistuse näol, või vähemalt tundub see nii lugejaile. Teose peategelane Rodion Raskolnikov oleks kindlasti paljude arvates väärinud hukatust, kuna mees mõrvas pandimajapidajanna, kuigi viimane oli väga ihne ning üldiselt põlatud naisterahvas. Peategelasel endal tapmiseks vist õiget põhjust ei olnudki, pigem õigustus kasutuid isikuid võib tappa
Seega üldistamise juures võetakse predikaati nii, nagu see iseloomustab subjekti. Üldistamise juures ongi aga vale see, et predikaat ja subjekt on teineteisest erinevad asjad, neil pole omavahel midagi tegemist. Mina arvan, et üldistamine on samuti inimeste puhul igapäevane nähtus, kuid samuti on ka see minu arvates vale. Jällegi pean aga ütlema, et ka üldistamine, nii, nagu määratlemine, on inimestele loomukohane tegevus. Võin juba iseennast analüüsides öelda, et kui näiteks kasvõi minu auto saab kriitika osaliseks, siis võtan ma ise ka seda nii, nagu oleks solvatud mind ning seejärel tekib kange tahtmine kritiseerijale etteheiteid tema enda kohta teha. Kui juba Hegel tõi jutuks haritud ning harimatud inimesed, siis leian, et üldistamise puhul on matslikkust (harimatu) ning kultuurne (haritud) käitumine eriti olulised. Ma võin ju võtta oma auto solvamist isiklikult,
dused, neid peame silmis meie kasvatusprobleemide püstitamisel ja lahendamisel. Et eestlane on loomult nimelt individualist, siis saab teda massinimeseks kihutada ainult üürikeseks: kollektivisti — olgu see kommunismi või fašismi korporativismi mõttes — temast ei saa. C. R. Jakobsoni poolt eestlasele — see oli ju nimelt eesti põllumehele! — temperamentselt lipukirjaks tõstetud deviis — „i s e“ on mees! — on eestlasele loomukohane. Ise mõtleb, ise teeb, ise võitleb, ise eksib, ise vastutab, ise hambad risti ka kannatab. Ei Stalini kommuun, ei Darre sundkülakond ega Mussolini korporatsioonid ei jäta eesti põllumehe „isele“ tege- vusvabadust ja töörõõmu. Ka juhiprintsiip on kariinimesele, mitte individualistlikule skeptilisele eestlasele. Eestlane oskab hinnata ja austada võimsat inimest, suurmeest, kuid ei kannata temas jumalust või orjakubjast, vaid tahab näha temas tublit eestöötegijat
st. nad on physis`e vastased. Selle tulemusena inimene kannatab rohkem valu, sel ajal kui oleks võimalik kannatada vähem, naudib aga vähem kui ta võiks nautida. Oma nomos`te kriitika toetuseks toob Antiphon argumentidena näiteid, mida tänapäevast keelt kasutades võiks nimetada õigussüsteemi ebatäiuslikkusteks. Näiteks saab õiguskaitsesüsteemi poole pöörduda alles siis, kui kuri on inimesele juba osaks langenud, mitte aga ennetavalt. Inimesele loomukohane käitumine oleks seevastu juba ennetavalt vältida kurja ohvriks langemist ja nii hoiduda võimalikest kannatustest. Kui aga nomos`e-kohaselt käitunud inimene on juba langenud kurja ohvriks ning pöördub kohtu poole, et saavutada kurja heastamist, tuleb enne veel kohut veenda selles, et ollakse kurja tõttu kahju kannatanud. Kurja tekitajal on aga samasugune vabadus tulla kohtu ette ja argumenteerida enda kasuks, kusjuures pole mingit garantiid, et kohus just kahjukannatanu kasuks otsustaks
annaabi.ee 
