loomuliku osana tema igapäevategevuse juurde. Rein Rannap on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli, Tallinna Konservatooriumi Virve Lippuse klaveriklassis ja Moskva Riikliku Konservatooriumi Lev Naumovi juhendamisel. Ta on käinud kontserdireisil Itaalias ja Ameerikas, kus õppis Los Angeleses Lõuna-California Ülikooli magistriõppes ja omandas doktorikraadi heliloomingu alal prof. Stephen Hartke juhendamisel. Olles ise pianist, kuulub tema loomingunimekirja rohkesti klaverimuusikat, näiteks tsüklid ,,Naiivsed palad", ,,Cruise Control" ,,Six-pack piano" ja hulk väiksemaid klaveripalu, Klaverikontsert ja ,,Time Sculpture" klaverile ja sümfooniaorkestrile. Samuti on ta ise enamikel juhtudel olnud oma klaveriteoste esmaettekandja. Ta on kirjutanud ka kammer- ja kooriteoseid, teatri- ja filmimuusikat. Olulisel kohal Rannapi loomingus seisavad kaks rock- kantaati: ,,Ilus maa" ja ,,Taevas ja maa" solistidele, segakoorile, klaverile ja rock-ansamblile
Selles põimuvad astmeliselt liikuv meloodiahääl ja kolmkõlaline tintinnabuli- hääl; sellele on omane meditatiivsus ja "hingav" fraasikujundus. Esimene tintinnabuli stiilis teos oli klaveripala "Aliinale" (1976). 1977. aastal loodud kontsert kahele viiulile, klaverile ja keelpillidele "Tabula rasa", "Cantus in memoriam Benjamin Britten" keelpillidele ja kellale, ning paljudele erinevatele koosseisudele seatud "Fratres" on populaarsed tänaseni. 1980. aastatest alates kuulub Pärdi loomingunimekirja suur hulk religioossetel tekstidel põhinevaid saatega või saateta teoseid koorile ja/või solistidele, sealhulgas "Passio" (1982), "De profundis" (1980), "Te Deum" (1985/1992), "Magnificat" (1989), "Miserere" (1989/1992), "Berliner Messe" (1990/2002), "Litany" (1994/1996), "Kanon pokajanen" (1996), "Como cierva sedienta" (1998/2002). Arvo Pärdi viimase kümnendi loomingus rikastavad tintinnabuli-stiili ajalooliste ja rahvuslike muusikastiilide delikaatsed kajad.
aastal Nõukogude Liidust. Nad küll ei jõudnud kunagi oma algselt plaanitud sihtkohta Iisraelis, kuid tänu oma Lääne kirjastajale asusid esialgu elama Viini, kus võttis omale Austria kodakondsuse. Aasta hiljem kolisid nad Lääne-Berliini, kus elavad siiani. Pärast Eestist lahkumist on Pärt keskendunud vaimulikele tekstidele, mis on osutunud väga populaarseks kooride ning ansamblite seas üle kogu maailma. 1980. aastatest alates kuulubki Pärdi loomingunimekirja suur hulk religioossetel tekstidel põhinevaid saatega või saateta teoseid koorile ja/või solistidele, sealhulgas "Passio" (1982), "De profundis" (1980), "Te Deum" (1985/1992), "Magnificat" (1989), "Miserere" (1989/1992), "Berliner Messe" (1990/2002), "Litany" (1994/1996), "Kanon pokajanen" (1996), "Como cierva sedienta" (1998/2002). Arvo Pärdi viimase kümnendi loomingus rikastavad tintinnabuli-stiili ajalooliste ja rahvuslike muusikastiilide delikaatsed kajad.
Selles põimuvad astmeliselt liikuv meloodiahääl ja kolmkõlaline tintinnabuli- hääl; sellele on omane meditatiivsus ja "hingav" fraasikujundus. Esimene tintinnabuli stiilis teos oli klaveripala "Aliinale" (1976). 1977. aastal loodud kontsert kahele viiulile, klaverile ja keelpillidele "Tabula rasa", "Cantus in memoriam Benjamin Britten" keelpillidele ja kellale, ning paljudele erinevatele koosseisudele seatud "Fratres" on populaarsed tänaseni. 1980. aastatest alates kuulub Pärdi loomingunimekirja suur hulk religioossetel tekstidel põhinevaid saatega või saateta teoseid koorile ja/või solistidele, sealhulgas "Passio" (1982), "De profundis" (1980), "Te Deum" (1985/1992), "Magnificat" (1989), "Miserere" (1989/1992), "Berliner Messe" (1990/2002), "Litany" (1994/1996), "Kanon pokajanen" (1996), "Como cierva sedienta" (1998/2002). Arvo Pärdi viimase kümnendi loomingus rikastavad tintinnabuli-stiili ajalooliste ja rahvuslike muusikastiilide delikaatsed kajad. Teosed: ORKESTRITEOSED
annaabi.ee 
