Seadis sisse enda keraamikaateljee, kus lõi lugematul hulgal taldrikuid, tasse ja vaase. Väga tähtsale kohale tõusis litograafia, milles lõi ta naispeade seeria. 1950.aastatel loodud skulptuurid on inspireeritud laste mänguasjadest. Sõjajärgseid töid: "Sõda" (1952), "Korea veresaun" (1951), "Francoise lillena" (1946), "Jõuluvana" (1953), "Claude joonistamas, Francoise ja Paloma" (1954). Hiline looming 1954-1973. Elu lõpupoole tabas Picassot loomepalang. Ta püüdis kinnitada, et ta võimed pole langenud , töötades üheaegselt mitme teose kallal, maalides päevas kuni viis pilti. Hilisloomingus kujunesid pildiseeriad, milles ta töötles ümber kuulsate eelkäijate maale. Ta lõi variatsioone El Greco, Delacroix',Manet, Courbet' ja Poussini teostele. Picasso töötas joovastunult sulgedes end villa pööningule, et maale uuesti ja uuesti tõlgendada. Kunstniku produktiivsusel ei paistnud olevat piire. Tema kuulsus oli selleks ajaks kasvanud
Tema luule, nii väikeses mahus kui seda on, ja muidugi proosa on ikka kõige kõrgem klass. Edasi tuleb Gailit, kõik need klassikud: Luts, Vilde, Under... Mulle isiklikult meeldib küll Alver rohkem, maitse asi. Kui Tammsaarel poleks "Põrgupõhja uut Vanapaganat", mida ma pean kõige vägevamaks romaaniks eesti kirjanduses, siis ma teda ehk nii kõrgele ei asetaks. -- Need on surematud nimed, aga elavatest? -- Meie suurgeenius oli kahtlemata PaulEerik Rummo. Kahju, et tema loomepalang jäi lühikeseks, aga see on ka loomulik. Praegu on minu meelest proosamees number üks Mats Traat, tema on ikka monumentaalne looja, kes ei jää Tammsaarele kuidagi alla. Noorematest on kõige võimsam nähtus Andrus Kivirähk ta kirjutab ehk liiga palju ja lahjendab end ära, nagu ma isegi, aga inimest ei pea hindama ju tema nõrgemate, vaid tugevamate asjade järgi. Ja luules on kogu aeg midagi head.
annaabi.ee 
