PELGULINNA GÜMNAASIUM 11p POLITSEI- JA PIIRIVALVEORKESTER Telliskivi loomelinnaku muusikapäev 2. kontserdiarvustus Geitlin Täht Eelnevalt olen esitanud ainult ühe muusikaarvustuse, mille tegevus toimus Cathouse kontserthallis ning seal esinesid mitmed Eesti hip- hop artistid. Seekord käisin esimese poolaasta teemale kvalifikatseeruval kontserdil, mis toimus Telliskivi loomelinnakus muusikapäeva raames. Pean tunnistama, et käisin seal ainult selleks, et oleks millestki referaadis kirjutada. Info
varieerivad, ruum on tähenduste loojana selgelt esil. Teatrit tehakse küll mingis ruumis, aga lisandub tasand, kus ruum ise on (sotsiaalne) draama. Ruumid, kus etendused toimuvad, määravad inimese käitumist. Reeglid erinevad mõnevõrra sellest, milleks klassikalised teatrimajad meid häälestavad. Välisjalanõud jäävad eesruumi. Sisenetakse sokkides või sussides. Ühes kohas, kus etendus toimus Kaarli tänav oli lubatud saali siseneda ka koos joogiga. Peale Telliskivi loomelinnaku ruumi seostub ,,rhizomedia. risomeediaga" veel üks ruumi puutuv mõiste sein. See on reaalse füüsilise kehata objekt, mis mõjutab seda, kuidas näitleja ja vaataja teineteist tajuvad ja märkavad. Lavastus ehitab ja lõhub seinu uues tähenduses. Füüsilise objektina on ehitatud saali ühte otsa greenroom, mille ees on klaas ja kus toimub suurem osa stseenidest. Publiku ja näitlejate suhe on lavastuses tundmatuseni transformeeritud
suursuguseim park Prantsusmaal ilusaks visiooniks, kuid selle range korrapära ja ettemääratus seal viibijaile peegeldab üksluisust. Samas kui Villa Adriana arhitekti näol pidasid Rowe ja Koetter silmas kui kavalat rebast, kelle teadmised tuginesid erinevate väikeste asjade olemusel. Selline probleemi püstitus aitab neil luua brikolaaži ja tekitab osade vahel suurema suhestatuse. On põnev jälgida, kuidas samad ideed kehastuvad ümber ka tänapäevalgi, sest Telliskivi loomelinnaku näite läbi vastab see pea täielikult Rowe Ja Koetteri räägitud Villa Adriana kujule ning Versaille's kui näide totaalselt planeeritusest samastub tunduvalt rohkem Rotermanni arendusega. Vaadates hetkeks tagasi essees kõneldud mõtetele ja võrdlustele, tahan lõpetuseks tuua vastuse küsimusele, mille esitasid ka Rowe ja Koetter: "miks me oleme sunnitud eelistama nostalgiat tulevikust, kuid mitte seda minevikust?" Mõtestades seda lihtsamalt kui,