Teleoloogiline argument võib olla sõnastatud teistmoodi. Lähtekohaks pole mitte ebateadlik mehhaaniline analoogia masinate maailma ja olendite maailma vahel, vaid pigem veendumus maailma suurepärasuses. Need kohastumused ja otstarbekused, olendite omavaheline seos, nende rafineeritus jne võib äratada imetlust ja vaimustust ning kutsuda esile umbes sellise mõttekäigu: Maailm on täiuslik. Täiuslik maailm võib tekkida ainult täiusliku olendi loomeakti tagajärjel. On olemas täiuslik olend maailma looja Veel kolmas variant. Teleoloogiline argument võib rõhutada niisugust aspekti: maailmas on kõigi imeliste asjade seas olemas üks eriti hämmastav asi teadvus (vaim, mõistus, tunnetusvõime). Teadvus, mis on looduse enese osa, on ühtlasi võimeline loodust tunnetama. Loodus tunnetab loodust. Kui loodus on võimeline iseennast tunnetama, siis peab loodus ise olema mingil moel vaimne, tunnetav olend. Sest kuidas muidu oleks see
Looduteaduste võidukäigu ajal astus Dilthey välja humanitaarteaduste kaitseks. Vaimuteadustel on eriline missioon tegeleda individuaalsete nähtuste ja tähendustega. Tõlgendamise protsess on võõra kogemuse läbielamise viis oma elukogemuse kaudu, selle projitseerimine võõrasse elukogemusse. Hermeneutiline ring pole kunagi suletud, iga mõistmisakt viib uuele tasandile. Teksti mõistmine süveneb ja just sellepärast on igasugune tõlgendamine loominguline tegevus. Tõlgendaja teostab loomeakti taandsuunas. Iga tõlgendusprotsess on uue teksti loomine. Lugeja muutub kaasautoriks. Hermeneutiline mõistmine on täielikum autori enda mõistmisest. Lugeja või kriitik asub autorist kõrgemal tasandil. Dilthey näitab ka, et loogilis- metafüüsilised süsteemid ei sobi vaimuelu tõlgendamiseks, kuna matavad selle individuaalsuse. 19. sajandi algul tõuseb prantsuse materialistlik ajalooteadus. Saksamaal on ajalooline teadmine seotud erinevate mentaalsuste uurimisega.
annaabi.ee 
