Raffael sunnitud kasutama õpilaste abi. Tööga ülekoormatus põhjustas Raffaeli originaaltööde hulga vähenemise. Raffael on töötanud ka ühe eraisiku jaoks. See oli rikas pankur Agostino Chigi, kes laskis endale Rooma ehitada ilusa Farnesina villa. Isegi Chigi hobusetallid pidid olema hiilgavamad nii mõnestki paleest. Raffael suri väga noorelt. Ta elas vaid 37-aastaseks, ja suri samal kuupäeval, kui oli sündinud. Lühikese ajaga jõudis ta teha ometi nii palju, et tema loomeaega nimetavad kunstiajaloolased Raffaeli epohhiks. Oma lühikese elu jooksul lõi ta imetlusväärselt palju meistriteoseid. Raffaeli küps stiil pani kogu Euroopa jaoks paika täiuse kriteeriumid. Need olid eeskujuks kõigile kunstnikele, kes püüdlesid klassikalise stiili ideaali poole. Maalikunstis esindas ta kõikides kaasaegsetes kõige täiuslikumalt kõrgrenessansi ideaale: pürgis harmoonia ja selguse poole, uue inimkujutuse poole, mis ühendaks antiikideaale kaasaja
traagilisem ja süngem ,on ühtlasi kõige mahukaimaid teoseid oma zanris. Samuti selle aluseks pole prantsuse rüütliromaanide vahendatud kelti pärimused , vaid germaani muistendid ja kangelaslaulud. Autori ideaaliks pole feodaalne au ja truudus , vaid tugev kuningavõim , kus oleksid tasakaalus jõud ja õiglus. Ilmekas näiteks autori suhtumisest on seegi , et eepos lõpeb üldise nutu ja leinaga , mitte uhke võitlussteeniga. Mõistagi kajastab selles epose loomeaega, mis puudutas tugevat keskvõimu, ning seda enam peab hindama tundmatuks jäänud autorit , kes muistse pärimuse pani omas ajas kõlama nii, et huvi ja tähelepanu teose vastu on jäänud tänini püsima ja pole siin ju juttu üksikute vägilaste surmadest , vaid terve hõimu hukkumisest.
1934. a. Sooritas ta üldise kirjanduse keskastme eksami Gustav Suitsule, ent seejärel loobus diplomit taotlemast ja eksmatrikuleerus. Ülikoolil, kaaslastel ning ülikooliõpilasseltsil Veljesto oli tema haritlas- ja kirjanikuelus tähtis osa. Olulist osa etendas ka Talvik ise kui arbujate sõpruskonna peamine vaimne koondaja. 1930. aastal tutvus Heiti Talvik noore proosakirjanikuna tähelepanu äratanud Betti Alveriga, kellega ta 1937. aastal abiellus. Ent rahulikku kooselu ja loomeaega ei antud kauaks. Saksa okupatsiooni aastail oli noorpaar suviti Betti isakodus Pühastes, talviti püüdisid toime tulla Tartus. Neil aastail tõlkis Heiti eesti keelde J. W. Goethe draama "Götz von Berlichingen", mis lõpuks avaldati segastel oludel Betti Alveri tõlkijanime all. Nõukogude okupatsiooni alguses arreteeriti kirjanik ja pärast vanglavintsutusi Tjumeni oblastisse asumisele saadeti. Lõpuni kurnatud luuletaja suri Urmanovo haiglas 18. juulil 1947.
annaabi.ee 
