autosid. Peale lõunat hakkas autode voor liikuma Järv-Jaani poole. Autosid oli 12 või 13. Aga enne videvikku peeti ühel metsavahel voor kinni ja neid lubati metsa minna. Nad käisid muidugi ära ja ronisid jälle auto peale. Tee ääres oli ühe naise venna talu, ta tahtis enda viie aastase poja venna juurde viia, aga ei lubatud. Pimedas hakkasid nad jälle liikuma Tapa raudteejaama poole. Auto sõitis loomavaguni juurde ja neil tuli oma pambud vagunisse vedada. Vagunis olid kahel pool otsas kahekordsed narid. Nemad said koha ülemisel naril, pambud jäid alla. Vanaema ei mäleta, aga vist järgmisel päeval hakkas sõit Siberi poole. Nende vagunis oli üle 20 inimese. Kui rong liikuma hakkas oli pisaraid palju. Üks naine, kes oli tahtnud poja venna juurde jätta vandus hirmsasti, aga ei nutnud.
" Koidula tänaval peatusime umbes pool tundi. Siis toodi inimesed välja, käsutati autole ja minul kästi sõita sadamasse. Mina küsisin mundrit kandvalt mehelt, et kuhu need inimesed viiakse. See vastas minule, et nad viiakse maale ja et nüüd jääb rohkesi kortereid vabaks. Mul kästi sõita Lääne muuli äärde. Seal oli juba rohkesti veomasinaid, mõnel olid veel inimesed peal. Minu masinalt paigutati inimesed trellitatud loomavaguni-tesse, mida nägin sadamas rohkesti olevat. Mehed paigutati naistest-lastest eraldi vagunitesse. Inimesed olid väga kurvad ja rõhutatud. Vagunitest oli kuulda nuttu ja laste-kisa. Muuli äär oli punasõdureid täis ja kogu Sadama plats oli punasõduritest sisse piiratud. Masinate jaoks oli seisuplats, kus pidin ootama. Sadamas olles sain aru, et mida-gi halba on teoksil. Mulje oli rõhuv.
annaabi.ee 
