tühipaljas kepp oleks mõjukam ja hoop tugevam, hakkas inimene kivi kinnitama kepi külge. See tegi ka küttimise turvalisemaks ja lihtsamaks, kuna nüüd võis looma tabada eemalt lüües või visates (kivikirves, kiviotsaga oda). Sedagi relva täiendas inimene aja jooksul. Ta ei leppinud looduses leiduvate kividega, vaid hakkas neile raiudes ja tahudes andma sobivamat kuju, et see paremini täidaks oma eesmärki. Nii valmistati teravaks raiutud kividest kirveid, odaotsi, mida kinnitas loomasooltega või naharibadega puu külge. Kui hakati juba sõdasid pidama, pidi ka hakkama rohkem tähelepanu pöörama relvadele, neid täiustama ja tõhusamateks muutma. Oda täitis oma ülesannet väga hästi. (Järgnev jutt tuleb juba 12 sajandist, kui Eestis oli ka kõik see olemas). Odadega ähvardamine tähendas sõjakuulutust, odade vahetamine rahusõlmimist. Olid olemas torke- ja viskeodad. Torkeoda oli massiivsem ja suurem kui viskeoda, lähedalt heidetuna
Ühes kohas elati sageli pikka aega, sellele viitavad asulakohtade üsna paksud kultuurkihid. Paiksemat asustust soosis suurte metsloomade küttimine. Kauem elati neis kohtades, kus jahisaaki sai hõlpsasti kätte, ja asulad rajatigi võimaluse korral otse soodsate jahipiirkondade lähedusse. Talveelamud olid sageli püstkoja tüüpi, mille sõrestik oli kas puuritvadest või mammutiluudest ja -võhkadest, mis pealt kaeti mammutinahkadega. Ridvad seoti ülevalt nt loomasooltega kokku, seest seoti ritvade külge karusnahad, et need sooja hoiaksid, väljapoole hoonet, põhja ümber pandi suuri kive. Idapoolsetel aladel elati mõnikord aga a pikkades majades, kus oli mitu sissepääsu ja palju koldekohti. Suvel liikusid inimesed ringi vastavalt jahiloomade liikumisele, talvel pöörduti tagasi oma põhilisse elukohta. Ka oma surnuid maeti sageli sinnasamasse, kus elatigi. Inimesed tegelesid endiselt küttimise ja korilusega. Püüti ka kala.
annaabi.ee 
