VAIMULIKUD LAULUD Vaimulik rahvamuusika on välja kasvanud kirikukoraalides. Käsitsi kirjutatud koraalikogud on säilinud 17. sajandist Rahvakasutuses on kirikukoraalides tekkinud huvitavad versioonid. Vaimulike rahvaviiside süstemaatiline kogumine algas 1890. Kogud sisaldasid koraali teisendusi, vaimulike laulude ilmalikke versioone ning iseseisvalt sündinud meloodiaid. Soome rahvapillid Karjapasun- valmistati kasetohust ja lepakoorest, sageli ka loomasarvest Karjapasunat kasutati signaalvahendina Karjase vile- sellel puhkpillil võis juba mängida laulu ja tantsuviise Kantele- kõige olulisem soome rahvapill. Algselt oli 5 keelne, valmistatud enamasti kasepuust. Keeled olid punutud jõhvidest, tänapäeval vask- ja teraskeeled. Keelte arv kasvas järk järgult. Algselt oli näppepill, hiljem hakati kasutama nn katmisstiili. (akordid) Viiul (viulu)- uuem rahvapill, mida on mainitud juba 17 saj kohturaamatutes. Alles 19 saj
kasutusel peamiselt religioosses muusikas, kuni asendati 19. sajandi keskel harmooniumiga. Trompet Muinasegiptlased kasutasid 50-60 cm pikkusi hõbe- ja pronkstrompeteid. Need olid pühad muusikariistad, mida mängiti vaid jumal Osirise auks. Kui iisraellased naasid Egiptuse vangipõlvest kodumaale, võtsid nad Egiptuse trompeti üle. Heebrea preestrid lasksid teatud templiriituste ajal puhuda kaht hõbetrompetit. Etruski lituus, mis oli nii trompeti kui alpisarve eelkäija, kujunes kõverast loomasarvest, mille otsa pandi silindriline kitsas puutoru, mis lõppes sissepoole pööratud servaga lehtriga. Roomlased jätsid munaja lehtri ära ja nende pronkstrompet oli 1,2 m pikkuse sirge jämeda toruga. Seda nimetati tuba ja mängiti pika lahtikäiva huulikuga. Pilli kasutati nii tsiviilelus kui ratsaväes, kus selle toru painutati kahte keerdu nagu tänapäeva fanfaaril, et ratsanikul oleks seda kergem mängida
annaabi.ee 
