Kui lehma piimatoodang sõltub karjamaal söödud rohu kogusest, siis ühises omanduses karjamaale soovib iga loomapidaja saata rohkem loomi. Mis sellest, et iga lehm nüüd vähem piima annab aga kui sinul on lehmi rohkem kui naabril, siis on piimatoodang ikkagi suurem. Tulemuseks on negatiivne välismõju ehk piimatoodangu vähenemine kõigil. Kui karjamaa oleks eravalduses, siis maatüki omanik ei lubaks teistel loomapidajatel oma lehmi seal karjatada. Ise ta teaks täpselt kui suur oleks lehmade optimaalne arv, et lehmapidamine oleks kasulik. Loomulikult ei ole eraomand ainukene vahend, mis soodustaks ressursside efektiivset kasutamist. Võimalik on kehtestada reeglid, mis määraksid ära kui palju lehmi tohib keegi sellele karjamaale saata. Selliste reeglite kehtestamine võib olla samuti efektiivne moodus negatiivse välismõju vähendamiseks. Seega on piirangute
Neoliitikum neoliitiline revolutsioon. Suurem osa euroopa muinaskultuuride uurijatest on veendumusel, et levib maaviljelus. Maaviljelus ja koduloomapidamine andis inimestele regulaarset toitu. Küttidel-kalastajatel mängid väga suurt rolli õnn kas saadi kätte midagi või ei. Maaviljelusest ja koduloomadest elatuv hõim, temal oli olemas olulised toidutagavarad. Kusjuures on tehtud umbkaudseid arvestusi, et põlluharijatel ja loomapidajatel oli enamasti tunduvalt rohkem toitu (neil olid toidutagavarad) 50korda rohkem. Maaviljelus toob kaasa väga suuri muutusi inimeste elus need kes hakkavad sellega tegelema, muutuvad paikseks ja jäävad kodude, karjade lähedusse. Rahvaarv kasvab ligi 100 korda suuremaks, kui seda oli küttide-kalastajate arv. Lisaks sellel on arvatud, et kuna põlluharjad olid ka nende hõimude seas, kes tegelesid veel küttimise ja kalastamisega, austatud ja auväärsed. Seetõttu peeti ka
annaabi.ee 
