loomamuinasjutud on tekkinud ning aitab täiendada praktiliselt puuduvaid andmeid selles valdkonnas. Uurimistöö eesmärgiks on uurida, kes on Eesti loomamuinasjuttude tegelased ning leida nende võimalikke seoseid loomade ökoloogiaga. Uurimuse valmi moodustas 1997. aastal koostatud Pille Kippari Eesti loomamuinasjuttude kogumiku “Loomad, linnud, putukad” peatükk “Metsloomad”, mis koosnes 73 erinevast loomamuinasjutust. Kogumiku “Loomad, linnud, putukad” peatüki “Metsloomad” põhjal koostatakse andmebaas Eestis elavatest loomaliikidest, kes on antud peatükis tegelasteks, märkides ära neile muinasjuttudes omistatud iseloomujooned ja omadused. Loomade muinasjuttudes kirjeldatud tunnuseid püütakse omakorda siduda nende liikide ökoloogiliste iseärasustega. Uurimistöö jaoks koostati järgmised uurimisküsimused: 1) Millised loomad on Eesti loomamuinasjuttude tegelased?
terve sisuüksus on vormistatud kord jutu, kord ütlusena, ja juhtudel, kus jutust pudeneb välja mõni meeldejääv repliik ja jätkab oma folkloorset elu omaette ütlusena. Nt. Aisopose valmidest pärinevad tuntud ütlused Viinamarja on hapud (rebase ütlus, kui ei küündinud viinamarju haarama); (Nagu) koer sõimes ~ heintel (ei söö ise ega anna teisele); Ära tapa hane, kes muneb kuldmune; Ära loe tibusid enne, kui nad on välja hautud. Väljend karuteene ~ osutas karuteene tuleb loomamuinasjutust, kus teenriks palgatud karu tapab suure kiviga magava peremehe laubale lennanud kärbse ja ühtlasi peremehe enda. Pisut panin, palju sain! oli tarvitusel humoristliku kommentaarina, kui piim või supp üle kees, ja on algselt rumala tüdruku repliik samasisulisest naljandist. Nii nagu repliike juttudest, on irdunud ja iseseisvateks ütlusteks saanud ka värsse või värsipaare rahvalauludest. Vanasõnu on eriti rohkesti tekkinud just mõrsjaõpetuslauludest, millel oli nendega
annaabi.ee 
