Hilisemal arenguastmel on ta õppinud, et elamine ainult elamise pärast pole iseenesest mingi ilu ega rõõm, vaid elama peab selleks , et teenida oma ligimesi ja nende läbi Loojat. On halb ja ebakõlaline püüda oma tegude tagajärgedest pääseda. On hea, kui ülemäära söönud inimene tunneb valu ja peab paastuma. On halb kui ta annab isudele järele ja pääseb tagajärgedest, võttes sisse toonikume ja muid ravimeid. Veel halvem on kui inimene annab järele oma loomalikule kirele ja pääseb oma tegude tagajärgedest. Kõlbelisi tulemusi võib saavutada ainult kõlbelise enesepiiramise teel. Ma usun, et praegune maailma on muutunud ja muutumas veelgi palju rahumeelsemaks. Seda näitab see, et inimesed esitavad petitsioone ebaõigluse vastu, sealhulgas ka vägivalla vastu. Näiteks tänapäeval võideldakse mitte ainult inimeste, vaid ka loomade õiguste eest. Sedagi tehakse rahumeelselt
füüsika-, moraali- ja hingeseadused. Kui keegi eksib nende seaduste vastu või vastutab neid, tuleb tal tagajärgede pärast kannatada. Teiseks vastuseks küsimuseks, miks on olemas kannatus, on see, et kannatamine võib aidata inimesi vaimselt areneda. Kannatuse läbi hakkavad inimesed tunnetama selle maailma tühisust ja tähtsustavad elu vaimset külge. Tegelikult väidab bahaide pühakiri, et maailmas ei ole kurja jõudu (sellist nagu Saatan). Sellised mõisted viitavad tegelikult inimese loomalikule küljele, mis siis, kui sellel lubatakse vaimse külje üle valitseda, muudab inimese loomast madalamaks. (Partridge 2006: 425-426) Bahá'u'lláh kirjutab, et inimkond on saavutamas küpsust ja paljutki, mis varem moodustas usundi osa niisugused mõisted nagu Saatan, taevas ja põrgu ning tegevused nagu piht ja 16 preestri toimetatav pattude andeksand -, pole nüüd enam tarvis
annaabi.ee 
