Ühesõnaga sain aru ,et vabadus ei anna alati inimestele võimalust taas iseenda valitsejaks saada, vaid see hoopis kallutab inimesi veelgi rohkem oma olemusest ja oma maailmast kõrvale. Üldjoontes loob just tsivilisatsioon hulluse arenguks soodsa keskkonna. Hiljem tuli välja ka hulluse varjatud moraalne mõte ja päritolu. Hulluse saladus oli suguluses süüga . EI tunta hullust enam ära selles, mis lähendab inimest kas mäletamatutel aegadel toimunud langustele või loomalikkusele.; hullus paigutatakse vastupidi nende vahemaadesse, mis jäävad inimese ja tema enda, inimese ja tema maailma vahele, eraldades teda kõigest. Hullus on võimalik kõige kaudu. Hullus ei kuulu enam languse ega looduse korda. XVIII saj lõpul hakkab hulluse võimalikkus samastuma miljöö ehitusega: hullus kujutab endast nüüd kaotatud loodust , ummikusse aetud meeli , ekslevat iha, Hiljem hakati uskuma ,et inimene käib oma esialgse tüübiga võrreldes alla. Usuti ,et lapsed
kriitiline pedagoogika ning uuskonservatism. Vaimsete väärtuste inimesesse "istutamine" ongi kasvatuse kõige olulisem roll. See tähendab, et kogu koolitus, erinevad haridusastmed, õppeained jms on vaid vahend, mille kaudu (või abil) jõuab inimene kultuurini, st inimühiskonna väärtuste omaksvõtmisele ning nendele toetuvalt eneseleidmisele. Inimlikkus, kõlbelisus vastandub väärtusena barbaarsusele, loomalikkusele, ebainimlikkusele. http://www.opleht.ee/Arhiiv/2001/01.06.01/peamearu/2.shtml REFORMPEDAGOOGIKA SUUNAD Reformpedagoogika oli pedagoogiline uuendusliikumine. Reformpedagoogikas on kolm selgelt eristuvat liini: · aktiivsuspedagoogika, · vabaduspedagoogika, · sotsiaalpedagoogika. Aktiivsuspedagoogikas rõhutati lapse oma toimetulekust ja aktiivsust, töökasvatust ning kooli ja elu lähendamist. Vabaduspedagoogikas rõhutati lapse tegutsemisvabadust, austust lapse
annaabi.ee 
