kes päris oma elu elab ning inimeste ignorantsuse tõttu nende igapäevarutiini pea peale pöörab. Nii näiteks põhjustab ta novellis “Tiit Aaviksoo kolm elu” peategelase haigestumise ja tema metamorfoosi hoopis kellekski teiseks. Võib öelda, et loodus asetab küll paljud lood ajaliselt ja ruumiliselt sobivasse konteksti, kuid raamatus on ka mitmeid teisi läbivaid motiive, millest kõige läbikumavateks võiks siiski pidada uuestisünni, metamorfoosi ja loomalikele iniminstinktidele järele andmise temaatikaid. Üsna sügavalt käsitletakse ka sugudevahelisi (sageli puhtalt füüsilisi) suhteid, kuid seda pigem läbi erinevate tabavate metafooride, mis jätab jällegi hulgaliselt ruumi lugeja enda tõlgendustele. Novellide peategelastega juhtub hulgaliselt uskumatuid ja kohati isegi absurdsetena mõjuvaid juhtumisi. Enamus lugusid mõjuksid hästi asetatuna unenägude konteksti, kuid raamatus on sellistest
Nad koondusid väikestesse gruppidesse, elasid teistest inimestest lahus, varjasid end lukustatud majades, kus polnud haigeid ja oli mugav elada. Nad tarvitasid kõike mõõdukusega ning vältisid liialdusi. Samas olid teised inimesed vastupidisel arvamusel. Nemad leidsid, et selle häda vastu on kõige tõhusam palju juua ja nautida, laulda ja lõbutseda ning ringi hulkuda. Nad liikusid ühest kõrtsist teise, juues sihitult ja nautides kõiki ihasid. Anti järele oma loomalikele tungidele. Paljud aga valisid ka kesktee kahe äärmusliku eluviisi vahel. Nad tarvitasid kõike parajal määral ja tarvidust mööda. Nad hulkusid ringi ja korjasid lilli, et peletada eemale laipade ja ravimite läppunud haisu. Oli ka veel inimesi, kellel oli rangem, kuid kõige õigem arvamus – kõige lihtsam oleks tõve eest põgeneda. Jäeti maha oma majad ja varandused ning mindi maale võõrasse kohta. Seda tegid ka lugusid jutustavad seitse neidu ja kolm noormeest. Neil
annaabi.ee 
