Vanapaganal (kergeusklik,veidi laisk ja kardab hunte ehk Püha Jüri kutsikaid) pidevalt nahka üle kõrvade. Libahunt Räägu Liina määris end nõiutud võidega ja käis libahunti jooksmas, Kiltri Lembit moondus tuulispasaks, lõhkus Reinu elamist ja kaotas elu, kuna ta keha ilma hingeta leiti metsa alt kätte. Loomulikult käisid kõik krattideks ja Rehepapp sõi kunagi isegi haldjakõrvad ära, osates seejärel mõnda aega linnu- ja loomakeelt. Koera Kaarlit vaevas halltõbi ehk luupainaja, keda kujutati rahvausundites tavaliselt kas ilusa neiu või halli vanamehena, tema hüüdmisele ei tohtinud vastata ja tema eest pidi end ära peitma. Katk võis võtta ükskõik kelle kuju, tuli õhtul ja päeval puges peitu. Teda võis üle kavaldada, millega rehepapp ka hakkama sai. Näkk, kes üritas hobuse kujul Imbit-Ärnit jõkke meelitada,
tegudes ebaõiglane, seevastu arvatav kurjuse kehastus Loki ilmutab kohati vaimukat abivalmidust. Kogumikust tulevad välja Vana-Skandinaaviale omased kõlbelised väärtused: Odinit hinnatakse arukuse, mõõdukuse, ettenägelikkuse ning sõpruse pärast. ,,Vanem Edda" sisaldab palju laule, kus keskmes on inimkangelased kangelaslaulud, ent neiski sangarite saatus põimub müütidega, nt inimene muutub loomaks või mõistab loomakeelt. ,,Vanema Edda" kangelaslaulude aines on suuresti pärit Lõ-Saksamaalt, mille ulatuslikem tsükkel räägib sangar Sigvördrist (= Siegfried ,,Nibelungide laulus"), aga sisu on ,,Nibelungide laulust" arhailisem. ,,Vanema Edda" laulud pole riimis (ka muistne germaani rahvaste luule pole). Riim tuli hiljem romaani mõjutustega. Kõlavus saavutati rõhkude korrapärasusega. ,,Vanemas Eddas" on vanaskandinaavia luule tähtsaim kujund kenning nimisõna asendati vähemalt 2-sõnalise
annaabi.ee 
