haigusfoobiate teemad. Diagnostilised juhised: Kindla diagnoosi korral peavad olema täidetud järgmised tingimused: (a) psüühilised ja vegetatiivsed sümptomid peavad olema ärevuse primaarsed ilmingud ja mitte sekundaarsed teistele sümptomitele, nagu luulu- või obsessiivsed mõtted; (b) ärevus peab olema piiritletud kindla objekti või situatsiooniga; (c) foobset situatsiooni välditakse niipalju kui võimalik. Sisaldab: akrofoobia; loomafoobia e. loomakartus; klaustrofoobia e. suletushirm; eksamifoobia e. eksamikartus; spetsiifiline foobia; isoleeritud foobia. Diferentsiaaldiagnoos Lihtfoobia korral reeglina ei leita sageli teistele psüühikahäiretele iseloomulikke sümptomeid. 6 Kindlate haiguste kartust (vähktõbi, südamehaigus või veneeriline infektsioon) tuleks diagnoosida kui hüpohondriat (F45
küsitletud tunnistavad, et tunnevad vähemalt ühte inimest, kellel on foobia tunnused. Hirm läbi ajaloo Hirmu esineb iga rassi ja kultuuri juures, kuigi teatud tüüpi foobiad on olnud teatud aegadel ülekaalus. Neid on mainitud juba varastes Kreeka ja Rooma ajalooallikates. Neile vihjatakse ka Euroopa kirjatükkides, välja arvatud keskajal mil hirme seostati sageli saatana tegevusega. Kuid mõned hirmud on alati olemas olnud, näiteks loomakartus, kõrgusekartus ning need , mis on seotud teatud kindlate haigustega nagu katk, süüfilis ja marutaud, olid varasematel aegadel tavalised. Minevikus olid need haigused sagedasti surma põhjustajad , mis põhjendab inimeste karuse nende ees. Kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil, kui vaimsed häired kuulusid taas meditsiini ja teaduse valdkonda, hakati uurima ja lahtimõtestama ka hirme, nende kujunemist ja neid hakati ravima
annaabi.ee 
