siis Jumalat ja ta ingleid uskuma, kas Jumal ja ta inglid, kes samuti on igavesed, ei võiks natukegi ka meid uskuda") jõuame lõpuks juba niisuguste, küll veidrate ja loogiliselt valesti ehitatud, oma kahemõttelisuses siiski kaudseltki mingit tõde tabavate deduktsioonideni: ,,Kus oma suurmehi ära tuntakse [mõeldud on Eestit], seal järelikult puudub kultuur! Tuntakse loomaliku instinktiga! Barbaritel on loomainstinkt tugev... Ka koer tunneb koera kohe!.. Meiegi, [venelased,] seni kui olime harimata, tundsime ikkagi veel oma, aga niipea kui hakkas haridus, enam iseendid ei tunne, ei taha tunda" [= kultuurikadaklus]; ,,Mis on Puskini ja Kristuse vahe? Eks mõlemad olnud luuletajad! Ainult Kristus laskis teisi kirjutada, ise ta kirjutamist ei osanud". Kõrgemal seisavad juba niisugused erutavalt julgesti konstrueeritud
" ,,Muidugi, teil on täiesti õigus, Aleksander Matvejits," oli ka Voitinski nõus, ,,aga ma mõtlesin muidu naljaks, et kas tunnevad, et pole Puskin." ,,Tunnevad!" hüüdis Slopasev. ,,Oma tunnevad!" kinnitas ta. ,,Põlvepikkune, aga juba tunneb. See pole see, mis meil. Meie sureme ära, aga ikkagi ei tunne oma, nemad tunnevad juba sündides, nagu oleks neil koera nina ja kassi silm." ,,See on ikka seal, kus puudub kultuur," seletas Voitinski. ,,Loomalik instinkt! Barbaritel on loomainstinkt tugev." ,,Väga tugev!" kinnitas Slopasev. ,,Vahi kultuurilise inimese silmaga, prill ees, ja ei näe õieti, kas koer või hunt, aga koer tunneb koera kohe. Olime kord hundijahil, mitte siin, sest siin pole midagi..." ,,Jumala eest, mitte midagi," kiitis Voitinski kaasa ja matsutas suud, nagu katsudes, kas tõesti ei ole midagi. ,,No siis -- ajasime, ajasime, ajasime -- seal ta ongi, tuleb otse minu pihta. Esiti lõi silmis nagu
annaabi.ee 
