sortidest tehakse mahla. Õunad säilivad kuude viisi, säilitades sealjuures suure osa oma toiteväärtusest. Ainult tsitruselised on neile selles osas võrdväärsed. Hilissügisel korjatud ja jahedas säilitatud taliõunad võivad pidada vastu järgmise saagini. Punane sõstar ehk harilik sõstar Ribes rubrum Põõsas kuni 1,5 m kõrge, püstine. Võrsed hallikad, paljad. Lehed 3- või 5-hõlmased, harva alumine pind karvane. Õied väikesed, rohekad või rohekaskollased, lookjalt rippuvates, 8-10 cm pikkustes kobarates. Tupplehed laiad, nende laius ületab pikkuse. Tolmukad tupplehtedest lühemad. Emakakael lühike, pooleni või vähem lõhestunud. Viljad ümarad, punased (kultuursortidel ka valged) hapukad. Üheks tähtsamaks lähteliigiks enamikule kultuursortidele ning hübriidliikidele. Must sõstar Ribes nigrum Tegu on varaviljuva kergesti paljundatava marjakultuuriga, mille vilju (marju) hinnatakse kõrge C-vitamiini sisalduse poolest
üksnes tugevasti magestunud meresoppides ja jõgede suudmealadel, kus veesoolsus ei ulatu üle 4 promilli. Kümnejalgsed: Kümnejalaliste seltsis on kõigest kaksvormi, nimelt 40-50 mm pikkune valkjashall, põhjameregarneel ja veidi suurem 50-60 mm pikkune läänemeregarneel. Kirpvähilised: Kirpvähke tuntakse Läänemeres rohkem kui 20 liiki. Nende seas kõige tavlisem on perekond kirpvähi esindaja- 10-25 mm pikkuse, seltsile iseloomuliku külgedelt lapikuks litsutud ja lookjalt kõverdunud kehaga loomakesi, kes elavad peamiselt rannalähedal, taimestikuga kaetud merepõhjal. Kakandilised: Kakandiliste seltsi kuuluvatel vähkidel on keha võrreldes kirpvähkidega lamedem selj-kõhu suunas. Suurim ja tuntum kakandiline Läänemeres on merekilk. Merikilk on 6-9 cm pikk ja ta värvus on rohekas või pruunikas. Tema keha katab soomusrüü. Keraskärssed: Keraskärrsed on väikene, nähtavasti väljasurev loomarühm. Neid
annaabi.ee 
