tegutsemist, tema valikute õigustamist ja ,,poliitika teadus", mis käsitleb ühiskonna ülesehituse ja toimimise erinevate viiside õigustamist. Praktiline filosoofia (teadus) tegeleb niisiis praxise analüüsiga, mis toetub loomulikult tema, Platoni filosoofiast erinevale, filosoofiale kui tervikule, seega siis nagu tema õpetajagi puhulgi olemis- ja tunnetusõpetusele, eetikale ning lisaks ka tema enda loodud loogikateadusele. NB! Antiikajal ja uusajal, täpsemalt isegi kuni 19. sajandi esimese kolmandikuni, peeti filosoofiat esimeseks, kõige tähtsamaks teaduseks teiste teaduste hulgas. Hiljem on neid valdavalt selgesti eristatud ja ka tagasivaatavalt on niiviisi juba antiigiski täheldatud filosoofia ja teaduse olulist erinevust. Enne praxise analüüsi juurde asumist paar üldisemat iseloomustust. Esiteks, Platoni poliitiline õpetus esitab võimaliku mõttekonstruktsiooni, filosoofilise polise ideaali;
Paralleelselt matemaatikute huvi vähenemisega muutus loogika üha olulisemaks analüütilistele filosoofidele - sajandi keskpaiga suurkujudest nimetaksime Carnapit, Lukasziewiczit, Wittgensteini ja Kripket. Nimetatud arenguga seoses hakati välja töötama mitmesuguseid uusi mitteklassikalisi loogikaid. Elektronarvutite leiutamine sajandi keskel ja majanduse, teaduse ning ühiskonna süvenev arvutiseerimine andsid loogikateadusele uue võimsa tõuke. Viimaste kümnendite jooksul on loogika areng olnud üha enam seotud arvutiteadusega, ning vastupidi. Loogika ja teoreetiline arvutiteadus on muutunud vastastikku üksteisest sõltuvaks ning mitmete konkreetsete valdkondade puhul raskesti eristatavateks. Tehisintellektiteaduse problemaatika kaudu tuleb neile kolmanda olulise komponendina juurde analüütiline filosoofia. 2.5.1 Logitsism: Russell ja Whitehead
annaabi.ee 
