esinevad peaaegu kõik värvused tumedamast heledamini. Selles töös esineb ülevaade hobusetõu ajaloost, tema eksterjöörist ja tema kasutamine põllumajanduses. 2 1.TÕU TEKKIMINE “Kui tori hobune on eestimaine kultuurilooming, siis eesti hobune aastasadade ja -tuhandete pikkune rahvalooming, mis põhineb meie karmil põhjamaisel loodusel. Eesti hobune on üks oluline osa meie loodustervikust, mille hoidmine on rahvuslik kohustus.” (Peterson 2015) Hobuse sattumist Eestimaa aladele võib lugeda alates VII aastatuhandest e.m.a, mida tõendavad leiud Kundas, et ulukhobune oli levinud Põhja-Eestis boreaalsel perioodil. Siinne hobune võis olla suurem kui tarpan ja mongoolia ulukhobune, mida tõestavad Baltimaadel leitud hobuste luud. Eesti hobuse kujunemine meie aladel on väga hüpoteetiline ning esineb palju eriarvamusi. Samas ulukhobuse kodustamisest andmeid ei leitud
Laup on lai, kõrvad lühikesed. Kael on lühike ja lihaseline, turi madal, rinnakorv lai ja sügav, selg sirge, küllalt sageli ka nõgus. Väga paljud värvused on esindatud. Eriti levinud on kõrvid, raudjad, mustad, hallid, kollased ja võigid, ent on ka teisi värvuseid. Kui tori hobune on eestimaine kultuurilooming, siis eesti hobune aastasadade ja -tuhandete pikkune rahvalooming, mis põhineb meie karmil põhjamaisel loodusel. Eesti hobune on üks oluline osa meie loodustervikust, mille hoidmine on rahvuslik kohustus. 19. sajandi keskpaiku, kui hoogustus talude päriseksostmine, ei vastanud puhastverd eesti hobused enam nõuetele, eriti Mandri- Eestis: taheti tüsedamaid ja tugevamaid veoloomi, sest peremehed suurendasid koorma raskust 30-50 puudani. Talupojal oli kaks kuni neli hobust ja nad pidid rahuldama peremeest mitmel elualal. Mõisates kasutati aga vastavalt otstarbele erisuguseid loomi: ratsahobustega ratsutati, traavlitega tehti lõbusõitu ja
annaabi.ee 
