LUSi rahalisel toetusel korraldati mõne piirkonna botaanilist uurimist ning alates 1931. aastast toimuvad Eesti loodusteadlaste päevad. Tähtsamateks floristilisi ja taimesüstemaatilisi kirjutisi publitseerivateks perioodika- või sariväljaanneteks olid sel perioodil "Eesti Loodus", "Loodusevaatleja", "Loodus", "Loodusuurijate Seltsi aruanded", "Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis" (seeria A), "Loodushoid ja Turism" jt. Gustav Vilbaste oli see, kes alustas eesti keelsete loodusteoste väljaandmist. Taimestiku uurimine alates1947. aastast (ZBI (zooloogia botaanika instituut )periood) Tööd jätkasid väga noored inimesed. 1950ndatel aastatel olid ZBI peamisteks edusammudeks Eesti geobotaanilise kaardistamise lõpuleviimine, looduslike rohumaade ulatuslik uurimine, "Eesti NSV floora" 1. köite avaldamine ja järgnevate köidete ettevalmistamine, laiale 5
domineerivat tendentsi. Esiteks on siinse looduskirjanduse traditsioonis rõhutatult suur teadusliku komponendi osatähtsus, mis väljendub detai- lideni täpsetes liigikirjeldustes ja -nimedes, aga ka loodusteadusliku taustinformatsiooni (kasvukohad, tunnused, toitumissuhted jms) rohku- ses. Teaduslikkuse taotlus on aidanud tasakaalustada ka ilukirjanduslike väljendusvahendite kasutamist ja vältinud seeläbi tunderõhuliste moo- nutuste, antropomorfiseeringute või müstitsismi kalduvate loodusteoste tooniandvat esilekerkimist eesti looduskirjanduse mis tahes arenguetap- pidel. Teine oluline eesti looduskirjandust iseloomustav tegur on olnud kodu- maa-tundmise paatos, lokaalne, rahvapärimuslik ja topofiilne aspekt. Mitmete eri põlvkondade autorite, nagu näiteks Kustas Põldmaa, Jüri Parijõe, Johannes Piiperi, Juhan Lepasaare ja Fred Jüssi teosed juhatavad lugejaid tähele panema oma kodumaa ilu ning seda armastama. Veelgi
annaabi.ee 
