Orkestrimuusikas moodustavad eredaima osa looduspilte ja ekspressionistlikke meeleolusid kajastavad väikevormid sümfoonilised pildid ja poeemid. Viiulimängu õppinud heliloojana on Eller kirjutanud ka üle 30 viiuliteose, sealhulgas Eesti esimese viiulikontserdi (1937). Elleri helikeele üldjoonteks on intiimne kammerlik väljenduslaad ja detailirikas polüfooniline tekstuur. Tema muusikas sagedasti ilmnev abstraktne programmilisus on sageli inspireeritud looduspiltidest ja -meeleoludest. 1940. aastal oli Heino Eller Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu organiseerimiskomitee esimees. Talle on omistatud Eesti NSV teenelise kunstitegelase (1945), Eesti NSV rahvakunstniku (1957) ja NSV Liidu rahvakunstniku (1967) aunimetused. Ta on pälvinud Nõukogude Eesti preemia (1948, 1965) ja Lenini ordeni (1965). Kokkuvõteks võib öelda, et Heino Eller oli silmapaistev, väga hea muusikalise tajuga ja erilise muusikakeelega helide inimene kes pühendas muusikale mitte
ühest vastust. Paljuräägitud inspiratsioon võib vahest küll anda algtõuke, kuid ei seleta tihti seda, kuidas ja milliste loomepiinadega mõni helitöö tegelikult sünnib. Tõenäoliselt erineb helitöö lõplik variant tihtipeale tunduvalt esialgu kavandatust. Rahmaninovi muusikale on tihtipeale omane muusikaliste kujundite piltlikkus. Mitmed tema helitööd on otseselt mõjutatud kas looduspiltidest või kunstiteostest. Rahmaninov on ise öelnud, et "Muusika loomise protsessis aitavad mind väga loetud raamatud või luuletused, samuti suurepärased maalid. Sageli püüan ma muusikas väljendada kindlat ideed või mingit sündmust, viitamata seejuures inspiratsiooni otsesele allikale" (O. Sokolova. Sergei Rahmaninov. Moskva, 1983, lk 81). Nii on teada, et tema sümfooniline
annaabi.ee 
