evolutsiooniõpetusest, eeskätt aga taotleb autor lugeja emotsionaalset nakatamist. Piiperi looduspildid on alati dateeritud (tekstis viidatakse sageli isegi kellaaegadele), samuti kirjeldab ta detailselt oma retkede marsruute, nii et nende järgi on veel tänapäevalgi võimalik Piiperi loo- dusretki korrata – seda muidugi kohtades, kus maastiku looduslikku ilmet viimase 70–80 aastaga tundmatuseni muuta pole jõutud. Piiper võtab oma looduspiltides enamasti vaatluse alla mingi väikese lõigu maastikust ning annab selle mikrokirjelduse: milliseid taimeliike ta märkab seal kasvamas, mis värvi, mis lõhnaga ning millises vegetatsioo- nistaadiumis need parasjagu on; millised putukaid ja selgrootuid võib nende ligidal tegevuses märgata; milliseid linde on kuulda; samuti an- nab ta lindude käitumise ja laulu kohta lühikesi tabavaid iseloomustusi. Üldjuhul väldib ta looduskirjeldustes inetute või ebameeldivate nähtus-
Kirjaniku humor sai alguse Londoni kõnepruugist, mis omakorda lähtus karnevalinaerust. Kangelane-dzenetelmen on Dickensi romaanides alati olemas, ta ilmub välja ,,alandatute ja solvatute,, päästjana. Selline kangelane ei ole alati mitte igakord omakasupüüdmatu heategija. Korralikus seltskonnas on ka teist liiki inimesi: kalke ja kaalutletavaid ärimehi, nö. jäiseid kangelasi. Kirjanik hindab metafoori ja oskab realiseerida selle varjatud motet. Inimhinge maastik materialiseerub tal looduspiltides. Võib-olla ongi just tema loonud mulje, et Inglismaal sajab alati vihma ja on tuul ning linnad on mattunud kivisöetolmu alla. ,,Oliver Twisti seiklused,, (1837-1839) Sõna seiklus teose pealkirjas viitab justkui muinasjutule, ja raamatu lõpp on õnnnelik. Otsustades aga selle järgi, kui operatiivselt kajastab kirjanik sotsiaalset probleemi ja proovib seda lahendada seaduste abil on raamat pamflettromaan. Dickensi romaanide õnneliku finaali mote on : head inimesed peavad olema õnnelikud.
annaabi.ee 
