materjali paremini töödelda. Materjalideks olid Põhja- ja Lääne- Euroopas põhiliselt tamme-, pähkli-, kuuse- ja männipuit. Lõuna- Euroopas seevastu domineerisid pehmed puuliigid, kasutati pähkli-. sidruni- ,küpressi- ,õuna- ja pirnipuitu. Põhja- ja Lääne-Euroopa mööblile oli omane azuurne lõikeornament, lõunas kasutatirohkem lamedat lõikeornamenti. Põhjas laenati rohkem arhitektuurilt (leekestiil, kalapõis, eesliselgkaar jne), lõunas kasutati aga naturalistlikest loodusmotiividest inspireeritud ornamenti, mis nikerdatuna sageli üle maaliti.( viinamarjalehed ja marjad, rosetid, lilled (nn mille fleurs), ristlillik). Mööbliesemete osas oli gootika romaani stiiliga võrreldes mitmekesisem- kodustiil arenes mugavuse suunas , see aga omakorda suurendas esemete hulka. Gootika kõige tarbitavamaks esemeks jäi vaieldamatult kirst, mis meenutas väikest postjalgadele tõstetud majakest, mis aga romaanistiiliga võrreldes oli
stiliseeritud keelepruugiga. Ka on see "Väikese Illimari" kõrval neid harvu Tuglase teoseid, kus antud sõnaõigust huumorile. Pariisi memuaarid kirjeldavad sajandialguse eesti noore kunstirahva sealset eluolu ja Pariisi ennasr kui maailma kunstimetropoli oma hiilgeajastul Kõik piirizanrilised teosed on Tuglas kirjutanud niisama valitud stiilis nagu novellidki. Tema ja Johannes Semper rajasid eesti kunstipärase reisikirjelduse. Dekoratiivsetest loodusmotiividest kubiseb kogu Tuglase ilukirjanduslik proosa ja neid jätkub külluses ka reisikirjeldustesse. Tuglase stiliseeritud ideaalmaastikud ei tarvitse köita seda lugejat, kelle suhe loodusega on vahetu. Siiski tuleb au anda tema oskusele tuua sõnadega maalimise teel esile teatud paiga eripära. Tuglas on ka leidlik kujutlusmaastike looja. Näiteks superfantastiline mets hiiglaste saarte novellist "Maailma lõpus" on modelleeritud kapsa järgi. Kirjanik muutis