Autor nimetab sellist pilti Eesti maastiku arhetüübiks, mis kindlasti pakub tuge rahvuslikule identiteedile. Kuid kujutluspilt võib muutuda, sest maastik muutub pidevalt. Võib-olla mõne aja pärast seostub sõnapaariga Eesti maastik kontrastne kooslus metsast ja linnast, sest põllumajandusel siinses kliimas pole Euroopa kui terviku nägemuses üldse mingit mõtet. Samuti ei pruugi metsa olla. Ma olen autoriga ühel arvamusel, et ettekujutus loodusmaastikust võib teatud aja möödudes muutuda, sest miski pole igavene, eriti kui inimesed ei hooli loodusest. Ma arvan, et selline maastiku käsitlus sobib eelkõige maastikuhooldajatele, kuna see artikkel on väga inspireeriv ning annaks mõtteainet, kuidas seda allesjäänud looduslikku maastikku kaitsta. Mõistest maastik on saksa ja nõukogude koolkondade järgi õpetatud aru saama vähemalt kolmest erinevast vaatevinklist: 1) maastik on vaateväli ehk peisaaz, mis
Kent püüdis teadlikult sobitada kokku parke ja aedu Inglismaa maastikuga. Künklik maastik, avarad niidud, tiigid ja looklevad ojad, looduspäraselt kasvavad puu- ja põõsarühmad, paviljonid ja skulptuurid ilmestasid Kenti loodut. Parkides jalutasid spetsiaalselt looduspärasuse rõhutamiseks sinna toodud lamba- ja lehmakarjad. Kent oli looduse ülekandja, romantismi kalduvustega. Kuna tema aiad-pargid kujundati loodusmaastikust võetud stiilireeglite järgi, kujunesid need kõik sarnasteks, isegi monotoonseteks. Kent'i kujundatud on järgmised pargid: Rousham, Oxford, (1731-). Siin täiendas ja parandas Kent juba alustatud pargirajatist. Kompositsioon on küllaltki lihtne. Park jälgib looduslikku jõekääru; tihedam mets vaheldub hõredama puisniidulaadse parkmetsa ja lagedate aasadega. Kent pööras suurt tähelepanu valguse ja varju vaheldumisele. Teed on põhiliselt pügatud muruga, kruusateid on vähe
annaabi.ee 
