Reisi jooksul kogus Darwin erinevaid looduslike isendeid- linnud, taimed ja kivistised. Läbi praktiliste teadusuuringute ja ekperimente, sai ta ainulaadse võimaluse jälgida tähelepanelikult botaanika, zooloogia ja geoloogia põhimõtteid. Lõuna- Ameerika ja Vaikse ookeani saared pakkusid aga erilist huvi Darwinile. Pärast Darwini tagasipöördumist Inglismaale aastal 1836, hakkas ta oma järeldusi üleskirjutama ajakirjas Journal of Researches. See reis mõjutas suuresti Darwini vaadet loodusloos. Sel ajal hakkas ta avaldama oma avastusi, mis olid täielikult vastuolus teiste loodushuviliste vaadetega tol ajal. Darwini seletus kõigis maailmas olevatest liikidest tõstatas tähtsaid küsimusi. Kõik teised loodusteadlased uskusid, et kõik liigid kas lihtsalt olid maailma alguses olemas või nad loodi loodusliku arengu (ajaloo) käigus. Mõlemal juhul usuti, et liigid jäid põhimõtteliselt samaks läbi aja. Darwin aga märkas sarnasusi eri liikide vahel üle maailma koos
ümbritsevad välis- ja sisesõkal. Viljadeks on paljasteralised terised. Rukise ajalugu Looduslikult esines rukis Edela-Aasias nisupõldudel umbrohuna. Koos nisuga levis rukis pronksiajal (18001500 eKr) Euroopasse, kus ta jahedamas kliimas ja kehvemal mullal arenes omaette kultuurteraviljaks. Ehkki Rooma ajal kasvatati rukist Reini ja Doonau ääres ning Briti saartel, ei pidanud Plinius Vanem sellest suuremat. "Loodusloos" kirjutas ta, et rukis "on väga vilets toit, mis kõlbab üksnes nälja vältimiseks" ja et rukkisse segatakse speltajahu, "varjamaks kibedat maitset, ning isegi siis on see kõhule äärmiselt ebameeldiv". Eestis kasvatati rukist küll juba I aastatuhande alguses, kuid kultuurteraviljana levis ta laiemalt 11. sajandil, kui teda hakati vaheldama odra ja kesaga kolmeväljasüsteemis. Tähtsaimal kohal oli rukis Eestis 15.16. sajandil. Euroopas
annaabi.ee 
