Onomatopoeetika. Oluline on paigasuhe, mis võib looduskirjanduse eri teostes avalduda eri viisidel ja tasanditel. Võib teha eristuse paiga- ja rännukirjanduse vahel. Rännukirjanduse puhul autor ja lugeja esialgu mõlemad võõrad, paigakirjanduse puhul aga autor ise tunneb paika, võib-olla kõiki detaile ei pruugi eksplitsiitselt välja öelda. Kodunemise kirjeldamine tutvub sealse keskkonnaga, loomaliikidega jne, selle käigus ta ka initsieerib lugejat selleks. Paljud eesti looduskirjanikud on hariduselt bioloogid. Huvitav, et paljud looduskirjanduse raamatud on esimeses etapis olnud välitööde märkmed, millest hiljem loodi loodusesseed, huvitav seega, et loodusessee algselt autokommunikatiivne (eesmärk autoril meeles hoida, mida ta on selles keskkonnas oluliseks pidanud). Küsimus, et kas võib näiteks läheneda loomade elule ilukirjanduslikult (nt kirjutada, et öösorr haub katuspalgi peal tegelikult kunagi nii ei tee).
osast vajab edasist kujundamist. Eesti looduskirjanduse lugu võime jälgida ligikaudu 150 aasta pikku- se perioodi jooksul. Eri aegadel on looduskirjanduse temaatilised, polii- tilised ja filosoofilised dominandid mõnevõrra vaheldunud, kuid läbi- vaks on jäänud looduse ja kodukoha- või kodumaatunde tihe seostatus, looduse ilule osutamine, looduskaitselise paatose rõhutamine. Globaalse keskkonnateadlikkuse väljendusi kohtame suhteliselt harva; pigem eelistavad meie looduskirjanikud vahendada isiklikke looduselamusi läbi subjektiivse prisma. Filosoofiliste ning konkreetsemalt eetikasse puutuvate küsimustega tegelemine on eesti looduskirjanduses suhteliselt hiljutine nähtus, kuigi ka paljudes varasemates kirjutistes on need probleemid aimatavalt ole- mas. Kindlasti ei ole enesestmõistetavaks hoiakuks mitšuurinlik "loodu- selt võtmise" ideoloogia, kuid looduskirjandusest on raske leida kinni-
annaabi.ee 
